|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 15:07:54 GMT 2
"Sest üks neist viimaks tõepoolest seda ongi," lisas Evannah omaltpoolt noormehe sõnadele juurde. Kuulnud siis Thomase vastust, kergitas näitsik uudishimulikult kulme. "Näiteks?" uuris ta naeratades. Ta ei pidanud siinkohal uudishimu teesklema, kuna neidis tõepoolest hindas restorane, teadis, millised on head ning samuti hindas ta kõrgelt ka kokkasid, olles ise tahtnud kunagi väiksena üheks neist saada.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 15:14:51 GMT 2
Thomas nooguas tahtmatult. Jah, viimane hetk saabus siin ilmas kõigile... olgu nad siis oma rassilt kes tahes, kas inimesed... või inglid. Kuid selle mõttelõnga katkestas neidise uus küsimus, mille peale mees tahtmatult muigas. "No näiteks see sama kus sa praegu viibid" lausus ta õrna naeratusega.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 15:18:24 GMT 2
Nüüd vajus neidise suu vedikene totakalt paokile. Kui ta seda aga ise mõistis, sulges Anna selle kiiresti, mainides endale mõtteis, et süda jahtub muidu ära. Seda ei olnud neidis oodanud ning nüüd korraga ei osanud ta ka kohe midagi selle peale kosta. Ta oli siiralt üllatunud. Meeldivas mõttes. "Vau," pääses viimaks üle Nicole huulte vaikselt, kui ta seejärel julge lonksu veiniklaasist võttis.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 15:23:27 GMT 2
Thomas naeris kergelt kui neidise nägu ja reageeringut märkas. "Ja sina oled siia igastahes oodatud iga kell, kui tunned et kõht läks tühjaks või tuli vajadus veini järgi." lisas ta kergelt juurde. Seejärel tulid söögid lauda. Thomas tänas kelnerit ja soovis head isu Nicolele, enne kui söömist alustas
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 15:30:32 GMT 2
"Seda sa võid nüüd veel kahetseda," täheldas Evannah, näole libisemas särav naeratus. Kui tuleb vajadus veini järele? Noh, seda ei olnud tõesti vaja rohkem kommenteerida. Evannah ei olnud alkohoolik, ta oli lihtsalt prantslane ja kuuldused nende joomisharjumustest ei olnud müüt.
Kui söögid lauda toodi, naeratas tütarlaps veidikene pehmemalt, tänades selle naeratusega ka kelnerit. Noh, pidi tunnistama, et tegelikkuses oli tema kõhukene hetkel tõesti üsna tühi. Vastanud Thomasele samamoodi hea isu soovimisega, võttis neidis söögiriistad kätte, asudes samuti sööma.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 15:36:44 GMT 2
Thomas naeratas kergelt. "Ei usu" lausus ta vaikselt, kui järgmise kahvlitäie suhu tõstis ja imelist toitu nautis. Tõstnud laualt veini klaasi, mille ta toidu kõrvale tellis, lausus ta vaikselt. "Hea veini terviseks" hoides klaasi üleval seni, kuni ka tütarlaps otsustas seda teha ja proovida veini, mis ta temalegi tellinud oli. See sobis lihtsalt oivaliselt peaaeg iga toiduga tema menüüs.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 15:56:24 GMT 2
Evannah ei vaevunudki hakkama noormeest ümber veenma. Eks tulevik ise näitab, onju nii? Toidu aga võis kindlalt heaks kiita, kuna Nicolel ei olnud mitte midagi halba öelda. Isegi tema pirtsakas maitsemeel jäi hetkel rahule, mis oli tegelikkuses üsna harukordne.
Tütarlaps tõstatas enda klaasi ning kordas noormehe lausutud sõnu kerge naeratusega, asetades siis klaasi huultele ja mekkides veini. Järgmisel hetkel kallutas ta viivuks pead kergelt ning muigas tunnustavalt. "Tõepoolest," märkis tütarlaps noogutades. See oli hea vein. Parajalt mõnus, iseäranis suurepärane selle toidu kõrvale.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 16:02:14 GMT 2
Thomas kergitas õrnalt kulme kui märkas neidise nägu veini maitstes. "Tead, sul oli just selline nägu peas nagu sa oleksidki harjunud veini maitsma..." lausus ta muiates, kui taas ühe mõnus kahvlitäie toitu suhu tõstis ja siis selle veiniga alla loputas.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 16:20:32 GMT 2
Evannah naeratas vaikselt, veiniklaasi tagasi lauale asetades ning uuesti söögiriistu kätte võttes. "Vastupidist ma väita tõepoolest ei saa," tunnistas tütarlaps ausalt. "Mu üsna mitmetel sugulastel on istandused. Prantsusmaal, Hispaanias ja ka siin, Itaalias. Tean väga hästi, mis on hea vein ning oskan seda hinnata," selgitas Nicole, süües siis mõne hetke, silmitsedes suutäit mäludes taaskord avanevat vaadet. Seda võis nimetada lausa mitmemiljoni vaateks ning paratamatult jäi tüdruk mõtlema siinse hinnakirja peale ning sellele, kui raske olla, et siia lauda saada. Ja üldse, selline koht võis üsna palju raha sisse tuua.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 16:30:44 GMT 2
Thomas noogutas mõistvalt kui kuulas neidise juttu. "Jah, mul on sel juhul sinuga väga meeldiv tutvuda, sest ma ise olen võrratult suur veini sõber." lausus ta naeratusega, asudes seejärel toidu juurde tagasi. Lõpetanud söömise asetas mees kahvli ja noa taldrikule risti ja võttis kätte oma veini klaasi jäädes vaatama Nicole õrnas päikesekumas...
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 16:40:52 GMT 2
"Ääretult meeldiv," nõustus Nicole säravalt naeratades, viivuks veiniklaasi kergitades, ilmselge nõustumise märgiks. Mõtte- ja eelistuste kaaslasi oli alati meeldiv kohata, isegi kui säärased tutvused olid alguse saanud pimedatest katakombidest, kus pealuud igalpool vastu irvitasid.
Näitsikul läks söömisega veidikene kauem aega, kui noormehel. Talle meeldis head toitu nautida, kuid viimaks oli ka tema ees olev taldrik tühi ning ta asetas söögiriistad käest, tõstes siis oma heleroheliste silmade pilgu Thomasele. Nende silmad kohtusid ning Evannah naeratas kergelt, rüübates seejärel lonksukese veini.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 16:46:00 GMT 2
Thomas naeratas kergelt, kui märkas neidise pilku enda silmadel. Kergelt silmi pilgutanud võttis mees ka enda veini klaasi ja nautis järgmist lonksu sellest võrratust joogist. "Tead ma siin mõtlesin et selle pildi peaks üles lausa joonistama... Üks õhtune päikeseloojang kõrgel katusel, restoranis, ümerringi rikkad inimesed koos oma uhkete kostüümidega ja siis siin vahel kuskil meie igapäevarõivastes..." lausus mees õrna naeratusega, mis oli suunatud praegu päikese poole.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 16:53:12 GMT 2
Selle mõtteavalduse peale hakkas Evannah täiesti tahtmatult vaikselt naerma, varjates viivuks ühe käega enda silmi. Ta oli juba suutnud selle pisikese fakti ära unustada, kuivõrd kontekstist väljas nad siin olid. "Ma tean ühte päris head kunstnikku," teatas tütarlaps naeratades, hakkamata oma lauset jätkama.
"Teine kord võiksid sa lihtsalt mainida, et tegu on säärase formaalse kohaga. Ma oleks vähemalt dressipluusi seljast ära võtnud, et mitte olla niivõrd otse tänavalt," rääkis Nicole vaikselt, veiniklaasi kergelt liigutades, nõnda et jook seal sees ilusti keerlema hakkas.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 17:01:15 GMT 2
Thomas naeratas õrnalt. "Sa oled ilus ilma selletagi, et sul midagi formaalsemat seljas oleks." lausus mees lahkelt naeratades, kui uuesti oma veinist lonksu võttis ja see sellega otsa sai.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 17:05:23 GMT 2
Evannah naeratas kergelt. "Siiski," sõnas ta peaaegu et kuuldamatult. "Ma tänan," lausus tütarlaps seejärel veidikene kuuldavamalt, enda silmi oma sõrmede vahel olevale veiniklaasile langetades, kus oli veel ühe lonksukese jagu vedelikku. Ja siis enam ei olnud.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 17:07:40 GMT 2
Thomas naeratas kergelt ja pööras oma pilgu langeva päikese poole mis oli peaaegu lõpetanud oma kadumise, kuid veel viimased kiired olid nähtaval... mõne minuti pärast kadusid needki... "Olgugi, et see toimub igal õhtul, ei tahaks ma loobuda mitte ühestki loojangust.." lausus ta vaikselt, kuigi tegelikult rohkem endale.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 17:19:02 GMT 2
Evannah naeratas. Ta kuulis noormehe sõnu, kuid ei öelnud nende peale midagi, kuna nähtavasti ei olnud Thomas otseselt temaga rääkinud. Päikeseloojangud olid tütarlapse jaoks midagi, mis olid olemas. Nagu kodususe tunnuseks. Ükskõik, kus ta ka ei olnud, päike loojus ikka ühte moodi, täpselt nagu koduski. Kuigi vahel võis teda natukene ärritada teiste ülemäärane elevus neist, siis tegelikkuses tegid need aegamisi kaduvad kiired siiski hinge soojaks. Nüüd võis näha vaid silmapiiri veel kergelt kumavalt, kui taevas tumedamaks tõmbuma hakkas.
Tütarlaps toetas enda küünarnukid lauale ning pea kätele, veidike viltu kallutatuna, silmitsedes seda kena vaadet.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 17:36:58 GMT 2
"Mnjah," lausus mees vaikselt kui päike oli kadunud ning taevas aina tumenes ja tumenes. "Nüüd alles algab õige osa ööpäevast," lisas ta naeratades kui oma pilgu Nicole poole pööras. "Mis sul edasiseks päevaks plaanis on," küsis mees rahulikul toonil, vaadates, kuidas Nicole vaatab samuti taevast, millelt ta oli just äsja pilgu pööranud.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 17:43:57 GMT 2
Edasiseks päevaks. Seda ei olnud Nicole varem sellisel kellaajal kuulnud ning see pani ta tahest-tahtmata naeratama. "Olen spontaanne," vastas ta lihtsalt. Tavaliselt nii oligi. "Või on sul ettepanekuid?" uuris tütarlaps kulme kergitades, enda heleroheliste silmade pilku vaatelt ära pöörates ning noormehele suunates.
Tal ei olnud kuhugi kiiret ning otseselt mingeid plaane ei olnud neidisel samuti. Tihti juhtuski ta tegema asju, mida uitmõtted pähe tõid, kuid need ei olnud alati just kõige mõistlikumad või tõsisemalt võetavad teod.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 18:07:38 GMT 2
Thomas naeratas kergelt. "No, ma arvan et võiks kuhugi minna näiteks. Kodus istumine ei ole just parim välja vaade nii kenal õhtul nagu on seda tänane," lausus mees vaikselt. "Või mis sina arvad?" küsis Tom igaksjuhuks ka Nicole käest, enne kui hakkas oma otsuseid peas valmis mõtlema.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 18:12:36 GMT 2
"Ma arvan, et kodus istumine oleks lausa patt," sõnas Evannah naeratades, liigutades enda pead veidike, nõnda et need punased lokid, mis olid ennist seljal olnud, vajusid nüüd üle õla ettepoole.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 18:19:06 GMT 2
Thomas noogutas kergelt vastuse peale ja tema peas hakkasid koheselt kerkima huvitavad mõtted õhtu veetmisest. "Olgu. Kuidas oleks kui ma tuleks sulle õhtul kell kümme järgi ja siis läheks ühte teatud kohta.." lausus Tom õrna naeratusega. Tal oli juba kenasti välja mõeldud kuhu minna..
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 18:30:57 GMT 2
Evannah naeratas vaikselt, kuulates noormehe juttu, ning kallutas siis pead mõtlikult viltu, näol kaaluv ilme. "Sellisel juhul pead sa mulle enne ka küüdi koju andma. Mõistagi," täheldas ta naeratades. "Aga minugi poolest," lisas neidis siis, viimaks kindlat jaatavat vastust andes, kuna tema eelmistest sõnadest ei olnud nõustumine ehk veel nii selgesti välja loetav. Kui Thomas sedasi rääkima hakkas, siis oli tegu Nicole uudishimule mängimisega ning mitte nõustumise variant ei tulnud kõneallagi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 14, 2011 19:57:53 GMT 2
Thomas naeratas kergelt. "aga muidugi" lausus ta selle peale, et ta viib neidise koju ka. Kuidas siis muidu.. "Soovid kohe minema hakata?" küsis mees vaadates hetkeks kella poole. Kell hakkas üsna varsti kaheksa saama..
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 16, 2011 15:04:11 GMT 2
"Jah," vastas Evannah peale pisikest mõtlemist, kergelt enda vastusele kaasa noogutades. Tema korter oli ju siit siiski ikka parajalt kaugemal, veidikene läbi linna sõita, ning kui ta tahtis veel kodus paar asja korda teha, ennast valmis seada (sest taaskord koduse dressikaga ei kavatsenud ta kuhugi minna), siis oli praegult rohkem kui paras liikuma hakata.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 17, 2011 10:04:41 GMT 2
Thomas naeratas kergelt ja noogutas siis. "Olgu, siis lähme" lausus ta vaikselt kui püsti tõusis ja tooli tagasi laua alla lükkas.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 17, 2011 19:58:07 GMT 2
Evannah ei lasknud enda järele oodata, vaid ajas ennast sujuvalt lauatagant püsti. Tema silmad liikusid veelkord vaatele ning siis Thomasele.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 18, 2011 7:58:31 GMT 2
Thomas naeratas talle kergelt ja ulatas käe, märgiks et tema on valmis minema. Vaade oli siin tõesti väärt, eriti praegusel ajal, kui päike oli äsja loojunud ja taevas veel tema värv kumas. Igal õhtul oli see teatud määral erinev.. kas siis oranþikas või mõni kord heledam või hoopis punakalt tumedam... kuid täna oli see lihtsalt oranþ, nagu pidi..
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 20, 2011 22:53:54 GMT 2
Ja alati läks see värv sujuvamalt üle roosakale, sealt edasi lillale ning viimaks tumenevale sinisele. Hingematvalt kaunis. Nicole oli vapustatud, et ta sellesse restorani varem sattunud polnud, kui nad vanematega Roomat külastasid. Muidugi enne seda, kui ta siia ülikooli tuli. Nüüd oskas neidis vähemalt ise mõnda head kohta soovitada. Tõepoolest suurepärast kohta õhtusöögiks.
Nad suundusid tagasi lifti juurde ning sõidsid alla. Seekord ei põdenudki Evannah nii väga selle laskumise ning peatumise pärast, kuigi tavaliselt läks ta lifti laskumisel veelgi enam paanikasse. Viimaks jõudsid nad tagasi vestibüüli ning üsna pea astus Nicole välja tänavale. Jahe linnane öö-õhk lõi teda üsna ootamatult ja imekergelt vankus tema esimene samm, enne kui ta uue õhuga harjunud oli.
"Ja kuhu sa plaanid mind viia?" küsis neidis siis, kavala kulmukergitusega Thomase poole pöördudes, näol kergelt vildakas naeratus, kui ta auto kõrvalistuja ukse juures peatus.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 24, 2011 11:20:41 GMT 2
Thomas kõndis vaikselt kogu selle aja Nicole järgi kuni autoni, avades selle seejärel puldist ja tehes neidsele ka uks lahti. Küsimuse peale ta kehita õlgu.. "See on üllatus... kuid ära arva et see oleks mõni klubi." lausus mees kerge naeratusega, sulgedes seejärel ukse kui neidis autose istus. Kiirelt juhi kohale istunud, keeras mees süüdet ja auto käivitus. "Niisiis, kus sa elad?" Küsis mees vaikselt, kui auto teele tagurdas ja sõitu alustas, oletatavas suunas.
|
|