Õhtupoolik.

[Nicole E. Rousseau]

Päike valmistus parasjagu sellel õhtul loojuma. Taevas oli ilusat oranžikat karva ning soojendasid Trajan's Market's asuvate kivist hoonete seinu, muutes need kergelt kullakalt kumavaks. See kõik oli lihtsalt kaunis. Ning ilmselgelt võlus see ka turiste, kes sellel hetkel sinna sattusid.

Nicole ei olnud küll turist. Ta ei olnud ka kohalik, kuid ta ei kuulunud nende hulka, kes käisid mööda Roomat ringi, kaart ning fotoaparaat käes. Ei. Tüdruk oskas lihtsalt hinnata seda. Seda kõike. Pariis oli küll ka kuulus ning kaunis paik, oma Eiffeli torni ning Jumalaema kirikuga, kuid Rooma. See linn oli omaette klass.

Peale mõne aegsest jalutamist, kõndis Evannah viimaks ühe hoone treppide juurde. Roninud umbes neli astet kõrgemale, vajus neidis viiendale trepiastmele istuma, toedates vaikse ohke saatel käed põlvedele.

ot. kinni

[Evan Matthew Sommers]

Alati hinnanud kogu päikse loojumisega tekitatud ilu, silmitses Evan taevast, kus hakkasid tekkima juba erinevad varjundid. Peagi hakkab päike liikuma suure kiirusega vertikaalselt horisondi poole, kuni täitsa silmapiirilt kaob. Noormehele meeldisid sellised õhtupoolikud, ta oli neid juba väiksest peale hinnanud. Matthew ei pannud tähele tema ümber sagivaid inimesi, vaid seisis lihtsalt keset teed.

Peagi tunnetas ta imelikku ja ebatavalist soojust oma naha all ning tema peas tuksatas paar korda nõrk löök, kuid see polnud kui peavalu, pigem midagi hoopiski teistsugust. Noormees kortsutas kulmi ning pööras oma pilgu ümbrusele. Tema alatedvus sundis teda vaatama ühte punkti, kust ta märkas Nicole. Tütarlast, kellega ta tutvus ammu Londonis. Nüüd hakkas Evan aru saama oma ebatavalisest reaktsioonist, tüdruk oli lähedal. Matthew ei teadnud, kas ta üldse harjub ära oma kaitseingli kohustustega, sest need ei tundnud siiamaani mitte midagi meeldivat olla. Ta polnud oodanud, et ta määratakse kaitseingliks ning veel vähem seda, et tema kaitsealune on Nicole.

Noormees hingas sooja õhku sisse ning otsustas neidisega rääkima minna. Vast peaks teda veel paremini tundma õppima kui too kord? Sest kuidas ta muidu seletab talle ilmumist iga kord, kui too hätta satub või midagi sarnast. Roninud samuti treppidest ülesse jäi ta seisma Evannahi kõrval, kuid ei varjanud tolle silmapiiril olevat päikest. "Vabandust, kas ma tunnen sind?"küsis noormees õrna naeratusega, nagu ei teaks kus too teda näinud on. Kolm aastat oli ju pikk aeg. Muidugi nende soojadest suhetest tol ajal võis saada suur võõrdumine, kuid kes teab.

[Nicole E. Rousseau]

Turiste oli huvitav jälgida. Vahel. Jaapanlastest paarike, kelle näol oli lausa häirivalt rõõmus ilme, liikusid parasjagu selle hoone eest mööda ning pildistasid päikeseloojangut. Evannah ei teadnud miks, kuid teadmata põhjusel ajas see kõik teda kergelt närvi. Mis selles päikeseloojangus niiväga oli? Jah, see oli ilus, kuid päikeseloojagnud olid a l a t i ilusad. Muidugi kippus tüdruk viimasel ajal natukene rohkem närvi minema, kui muidu. Ja pisiasjadest piisas nii hästi.

Märganud, et tema sõrmed olid rusikasse tõmbunud, ohkas Evannah ning lõdvendas neid, nõnda et küüned enam peopesadesse ei lõikunud. Järgmisel hetke kuulis tütarlaps küsimust ning pöördus silmadega noormehe poole, kes tema kõrval seisatanud oli. Nicole lükkas kergelt käega enda punased juuksed näolt eemale, et need ülesse vaadates ette ei jääks, ning silmitses teist ühe mõõduka hetke.

"Mmm," alustas tüdruk veidikene ebalevalt, "ma ei ole kindel. Aga sa oled kuidagi tuttav," tunnistas Nickie viimaks, kulm kergelt kipra tõmbumas. Neidis kallutas pead natukene viltu, silmitsedes noormeest veelgi hoolikamalt. Need näojooned meenutasid talle kedagi..

[Evan Matthew Sommers]

Noormees tundis kerget kipitust oma peopesal, kuid järsku lasi see lahti. Paistis, et kõik, mida teeb tema kaitsealune mõjutab ka teda. Evan oli alateadvuses lootnud, et Nicole tunneb ta kohe ära, aga paistis, et ta peab oma toredat näitlemisoskust katsetama hakkama. "Sa meenutad mulle kohutavalt ühte tüdrukut," lausus noormees mõtlikut näoilmet endale manades. "Nägin teda kolm aastat tagasi Londonis,"lisas ta eemaloleva häälega. See kõik oli tegelikult meelega, sest ta ei tahtnud esimese asjana kohe suurt teadjat endast teha. "Oih, mul meenus, et ta elas Prantsusmaal, mitte siin. Ma vist eksisin, anna andeks," ütles noormees pead kallutades ning vabandavalt naeratades.

[Nicole E. Rousseau]

Nicole silmitses sõnatult noormeest. Tema sõnade peale hakkas tüdrukule vaikselt meenuma. Kolm aastat tagasi.. Londonis. Tütarlaps tundis, kuidas tal seest külmaks läks ning ebameelivalt kuskil ajus pitsitama hakkas. Ta ei tahtnud rohkem meenutada. "Evan?" küsis Evannah kulme kergitades, manades näole naeratuse. Nüüd oli tal selge, kellega tegu oli.

Neidis tõusis kergelt püsti, seistes nüüd noormehega rohkem ühel kõrgusel, pidamata enam alt-üles vaatama. "Jah, see olen mina. Nicole," sõnas tütarlaps, olles Matthewi viivuks emmanud - tervituseks, nagu tal ikka kombeks oli. "Anna andeks, et ma kohe ära ei tundnud... See oli nii ammu ju," rääkis Evannah, silmad noormeest jälgimas.

[Evan Matthew Sommers]

Kuulnud oma nime neidise suust naeratas noormees kergendatult. Tal tuli meelde, niiet tal polnud vaja otsast peale saame-tuttavaks asja teha. Kui Nicole teda embas ei teinud noormees teist nägugi, ta oli sellega too Londoni reis ära harjunud, niiet see polnud mingi probleem. "Ega jah, vaevalt kõik alati meeles püsib. Ma juba korraks hakkasin kahtlema, kas see ikka oled sina," lausus noormees Evannahi poole vaadates ning ta suunuurgad tuksatasid. Väike pisike vale, aga sellest ei pea ju Nicole kunagi teada saama. Ta teadis suurepäraselt kellega on tegu ning ei kahelnud vähimatki, et see on just see tüdruk. "Niisiiis Rooma? Mis sai Prantsusmaast?" päris noormees huvitunult. Kuskilt tuli ju siiski alustada.

[Nicole E. Rousseau]

"Ülikool," vastas Nicole kergelt õlgu kehitades ning viipas siis kergelt käega, märkega, et nad võiksid natukene jalutada. Tüdruk astus trepilt alla ja hakkas rahuliku ning sujuva kõnnakuga edasi liikuma. "Muidugi oleksin ma võinud ka Prantsusmaal ülikooli minna.. Aga mul oli vaja sealt lihtsalt minema saada," rääkis tütarlaps vildakalt naeratades, käsi kõhul risti asetades, viies oma pilgu vahepeal loojuva päikese poole.

"Ja sina? Oled siin alalisemalt või ainult turistirollis?" uuris Evannah kulme kergitades. Tema jaoks oli see nii kummaline, et nad just siin kohtusid. Roomas. Kuid eks ole ju ka ütlus, et kõik teed viivad Rooma. Selle kohaselt näis olevat lausa loogiline, et nende teed justnimelt siin taaskord ristusid.

[Evan Matthew Sommers]

Neidise viipe peale hakkas Evan talle kiirendatud sammuga järgi liikuma, jõudes peagi Nicole kõrvale kõndima. Noormees kuulas neidise juttu ning silmitses samuti korra päikse poole, mis aina kiiremini hakkas kaduma. Natukene veel ning jääb vaid suur värviollus ning põlev kera on silmapiirilt kadunud. "Alalisemalt, paar aastat juba siin oldud,"vastas noormees Evannahi küsimusele, ise alahuulde hammustades. Sellest oli saanud Matthew tobe harjumus. Tegelikkuses oleks ta saanud olla ükskõik kus tahes, aga Rooma tundus hea paigana. "Niiet siis ülikool, otsustasid targaks saada?" päris noormees lõbus naeratus näol mänglemas. "Mida sa õpid, mänguväljaku ehituse struktuuri?" päris Matthew Nicole poole vaadates. Tütarlaps pidi olema harjunud tema tobeda iseloomujoonega - igasuguse iba ajamisega. Tegelikult polnud ta vist Nicole juuresolekul kunagi tõsine olnud. Vähemalt Londonis ei olnud eriti. Vähemalt mitte siis, kui asjad oli normaaltingimustes.

[Nicole E. Rousseau]

Mida madalamale päike vajus, seda pikemaks muutusid varjud, mis neist maale langesid. Pikad ning ääretult väljaveninud kogud. Naljakas lausa vaadata, sest tegelikkuses ei oleks ükski sellise struktuuriga inimene kuidagi liikuda saanud. See oleks lihtsalt ilmvõimatu. Need varjud nägid välja nagu.. kummi-olevused.

"Jah, kujutad sa ette. Mõtlesin, et peaksin viimaks ennast kätte võtma ja suureks kasvama.. vähemalt proovida seda teha," rääkis Nicole naeratades, heleroheliste silmade pilku rääkides vaheldumisi Evanile ning teele enda ees suunates. Sammud kõlasid kergelt kivist pinnasel, mida mööda nad liikusid, tüdruku omad veel väikese kontsa tõttu kerge kipsuga.

"Kas sa teadsid, et nad ei õpeta seda ala enam, kuna sinna pole erilist tungi?" küsis Nickie, näole manatud pettumus.

[Evan Matthew Sommers]

Nicole jutu ajal oli Evani näol naeratus. Noormees surus oma käed taskutesse, kuna see oli eriti mugav. Kuulnud tütarlapse teadet, et sellist ala enam ei õpetata, vangutas noormees õrnalt pead. "Kahju, ja ma ei saagi kunagi teada kuidas nad neid liumägesid teevad," ütles noormees ning ohkas. Hetke vaikinud kõlas aga lõbus naer. Miks talle tundus, aga ta ei suutnud viimasel ajal peaaegu üldse tõsine olla. "Ära saada, miks?"küsis noormees uudishimulikult pead kallutades, kuid samas kõlas ta hääletoon tavaliselt, sest ei tahtnud Nicolele just selle asjaga peale käia. Nende ees olev tee oli kergelt konarlik, seega pidi vahepeal jalge ette ka vaatama, kui ei tahtnud kohe just ninali kukkuda.

[Nicole E. Rousseau]

Evannah naeratas lõbusalt ning noogutas aeglaselt kaasa. "Kahjuks jah," nentis ta siis näideldud nukrusega. Kuid järgmise küsimuse peale muutus tütarlapse ennistine lõbusus tõepoolest väiksemaks ning tema ilme tõsines kergelt. "Liiga paljud asjad hakkasid rõhuma. Mul oli vaja puhkust," selgitas Evannah vaikselt, olles toonud kuuldavale ka kerge ohke.

"Mäletad ju, et ma ei olnud Londonis nii kaua, kui pidin olema.. Ühel päeval mind lihtsalt enam ei olnud kusagil. Ma arvan, et sedasi tundus see vähemalt sinu jaoks," rääkis tütarlaps, sammu kergelt aeglustades, oma silmi Evani poole pöörates. "Sellest ajast on asjad minu jaoks natukene allamäge läinud ja.. elu Prantsusmaal polnud lihtsalt enam vastuvõetav," sõnas Anna, pead raputades.

[Evan Matthew Sommers]

Evan kirus end mõttes, et oli küsinud nii lolli küsimuse praegu, ta oleks võinud selle peale ennist ise tulla, et kui oli vaja eemale saada Prantsusmaalt, siis oli sel ka mitte just kõige meeldivam põhjus. Seda ta mäletas, et Nicole kadus järsku, väga järsku mainimata. "Tean jah. Ma veel ootasin sind vaateratta juures paar mõnusat tundi, me pidime kokku saama,"tuletas noormees meelde. Ka Matthew aeglustas sammu kui neidis seda tegi. Tal polnud vaja mainida, kui palju küsimusi tal tol hetkel oli olnud, kuna ta ei tahtnud minevikku sukelduda. Mis oli, see on ka nüüdseks läinud. "Mul on kahju," ütles noormees siiralt ning vaikselt.

[Nicole E. Rousseau]

Evannah hammustas endale alahuulde, tundes kerget ebamugavust ning sellest veelgi tugevamini peale tikkuvat mälestuse ning nukruse puhangut. Ta oli üsna pikka aega lihtsalt tõrjunud seda Londoni reisi enda meeltest eemale. Liiga pikka aega. Ning nüüd, kui tema kõrval liikus keegi, kes oli elavaks tunnistajaks selle kohta, et see siiski oli kunagi toimunud, oli raske seda reisi enam meelest pühkida.

"Anna andeks. Ma lihtsalt ei suutnud too hetk midagi mõelda. See ei meenunud mulle kuidagi ja.. ohh." Nüüd jäi tütarlaps päris seisma ning silmitses üle Evani õla kaugusesse, enne kui tema silmad noormehele fokuseerusid. "Pennyga juhtus õnnetus," sõnas Evannah ja tema hääl kõlas kergelt õõnsa ning kaugena.

[Evan Matthew Sommers]

Evan silmitses enda ette ning kui Nicole aeglustus ning peatus, tegi ka noormees seda. Natukene tobe oleks edasi kõndida võimis. "Eks ma ise sain aru jah, et midagi juhtus, sa ei pea vabandama,"ütles noormees rahuliku hääletooniga. Tõesti, see oli ju kolm aastat tagasi, see ei vajanud tuhandeid vabandusi. Pealegi Matthew polnud just see, kes asju südamesse võttis. Vähemalt mitte selliseid asju, ta pigem naeris nende üle ning kõndis edasi. Ka tema tegi vigu, ka tema jäi hiljaks ning ka tema unustas. Kõike võis juhtuda. Kuulnud Evannahi sõnu tekkis noormehe silmisse kaastundlik pilk. Talle meenus see nimi, see oli Nicole parim sõbranna. "Anna andeks, et ma küsisin. Mul on väga kahju," lausus noormees ohates. Arvata võis, et see oli midagi tõsist ning Evanil polnud vähimatki tahtmis seda kõike Nicole jaoks ülesse tarida.

[Nicole E. Rousseau]

Nicole hingas pikalt sisse ning - olles viivu hinge kinni pidanud - vabastas selle sama hingetõmbe. Hetke veel seisnud, hakkas tütarlaps siis uuesti edasi liikuma, manades aegamisi enda näole tagasi pisikese naeratuse. "Aga mis sind Roomas paikseks tegi?" uuris tütarlaps, köhatades siis, kuna tema hääl kõlas vaiksena. "Töö? Haridus? Armastus?" pakkus Eva, üht kulmu kergelt kergitades.

[Evan Matthew Sommers]

Sel hetkel kui nad jälle edasi liikusid jäi Evan vaikides silmitsema tee asemel Nicole, kuid üritas mitte jõllitada. Neidis oli muutunud, no arvata tegelikult oli, pikka aega tagasi oli see Londoni reis. Kuulnud tütarlapse küsimust neelatas noormees. Kunagi aastaid tagasi põgenes ta Roomast, kadus ning lubas, et ei tule siia kunagi tagasi. Aga ometigi oli ta siin tagasi. Oma esimeses linnas. Neidise pakkumiste peale raputas noormees pead. "Pigem otsustasin kõige südamlikumasse linna naaseda,"vastas noormees ausalt. "Ma elasin siin kunagi ammu," ka see oli tõsi, kuigi Evannahi arvates oleks see olnud mingi paar aastat tagasi vast, aga tegelikult oli see paar sajandit tagasi.

[Nicole E. Rousseau]

"Enesest mõistetav," sõnas Evannah, kuigi tema huuled olid veidikene allapoole vajunud - seekord näideldud mossituses - kui tuli välja, et tal ei olnudki õigus. Asi ei olnudki armastuses. Kahju, natukene sellist romantilist lugu kuulnud, kuidas noormees oma armastatud neiule järgi tuleb.. Uh, aga selliseid asju juhtus ainult filmides või raamatutes. Kurb.

[Evan Matthew Sommers]

Vaadanud Evannahi näoilme muutudes aeglustas noormees oma sammu ning kallutas õrnalt pead vasakule. "Noh, kas see polnud siis sobiv vastus?" päris Evan naeratades ning peatus silmitsedes Nicole. Tegelikult tundus talle, et ta oleks nagu tagasi Londonis. "Kas sa ikka veel ei ole oma magusaarmastusest üle saanud?"päris noormees järksu täiesti lampi. Tal tuli see meelde ning tal oli vaja, et Evannah teda jälle usaldama hakkaks. Pealegi siin poleks pidanud olema midagi nii rasket. Londonis olid nad ju hakkama saanud võimis? Tal oli nüüdseks vaja põhjust, miks Nicole lähedale pidevalt ilmuda, just siis kui neidis hädaohtu satub või midagi. Kaitsmine ei tundnud nii raske, kuid samas kõikide vabanduste mõtlemisega läheb samas keeruliseks.

[Nicole E. Rousseau]

Ka Evannah peatus, kallutades pead viltu ning raputades küsimuse peale pead. "Ei olnud. Ma lootsin, et mul on õigus ja põhjus on midagi palju sügavamat," selgitas tütarlaps muiates. Dejavu. Sarnane jututeema oli neil ka kunagi ühel Londoni tänaval olnud.

Järgneva küsimuse peale naeris Evannah vaikselt. See oli juba piisavaks vastuseks, kuid siiski kavatses ta ka sõnadega vastata: "Muidugi mitte. Vanad kombed ei ole just visad surema. Ütleks pigem, et see on suurenenud. Maasikajäätist on viimasel ajal liiatigi palju olnud." Nicole rääkis soravalt ning kõik tema jutust oli tõsi. "Seega ära imesta, kui ma ümmarguseks muutuma hakkan."

[Evan Matthew Sommers]

Kuulnud Evannahi selgitust tekkis Evani näole vildakas naeratus. "Kas sa hakkad mulle jälle midagi pähe määrima nagu Londonis? Seekord mõnda õhkamapanevat Itaalia armastuslugu nagu mõnes filmis?" päris noormees Nicole poole vaadates ning seisis täpselt ta kõrval. Londonis oli olnud päris lõbus ja seal oli naljakaid seiku. "Mis see nüüd oligi? Ma ei mäleta kahjuks selle tüdruku nime, keda sa tänaval oma suure armastusjutuga. Üritasid kohtingule mind saata," rääkis Matthew ning turtsatas lõbusalt kui meenutas seda olukorda.

Järgneva kommentaari peale kobas Evan taskus. Õnneks oli tal inglina paar toredat võimet ning kaitseinglina need suurenesid veelgi. Noormehe kätte tuli punane pulgakomm, mille ta ka taskust välja tõmbas. "Ma ei saa sulle just maasikajäätist lubada, aga üritan kompenseerida sellega," lausus Matt pulgakommi Nicolele ulatades. See, kuidas see ta kätte sai, selles polnud vahet. "Ümmarguseks? Pigem pisikeseks ning kandiliseks. Täpselt nagu ruubiku-kuubik!"teatas noormees ning teadagi ei mõelnud ta seda üldse tõsiselt.

[Nicole E. Rousseau]

"Sarah," teatas Nicole automaatselt, näol nüüd kergelt uneleb ilme. Ohjah, ta oli üsna hea fantaasiaga, mis puudutas lillelisi ja roosilisi armastuslugusid, mitte et ta ise eriline fänn oleks. Ta oli lausa andunud fänn. Ulmeline isegi võis öelda. Kui asi puutus romantikasse ning suhetesse, oli just Nicole see, kelle poole võis pöörduda. Muidugi ei suutnud neidis ise endale kunagi ideaalset suhet kujundada - tema jaoks olid siiani need kõik olnud nii keerulised. Tema tahtis endale midagi lihtsat ja loomulikku. "Võimalik," teatas tütarlaps siis silma pilgutades.

Kui noormees pulgakommi nähtavale tõi, lõi Eva nägu automaatselt särama. Selle pulgakommi ilmumine näis nagu.. "Sa vist aimasid, et kohtad mind täna, et sellist asja taskus kandsid," arvas tütarlaps säravalt, pulgakommi limpsides. Nagu seitsmendas taevas. Ideaalne pulgakomm. Nämmnämm. "Ümar oleks lihtsam olla.. Ruubikukuubikuga on nii palju probleeme riietumisel. Silme eest võtab kirjuks," arvas tüdruk.

[Evan Matthew Sommers]

Kui Nicole ütles, et selle tütarlapse nimi oli Sarah, raputas noormees pead. Kuidas ta ikka kõike seda mäletas nii detailselt. "Ah et võimalik? Ai, õnneks on tänavad tühjad praegu, veab mul,"lausus noormees ning ta suunurgad tuksatasid. Armastuslood - Evan kunagi ei otsinud neid. Ta polnud just inimene, kes vaataks tänaval ringi tüdrukuid pilguga, et see võiks olla tema tüdruk. "Ja mis sinu prantslasest sõbrast sai? Ma ei oska ta nime hääldada..niiet ma ei hakka isegi üritama," päris noormees ning tunnistanud, et ei oskaks prantsuse nime välja öelda, tekkisid korraks noormehe põskedele punased laigud. Õnneks oli need ka ruttu läinud. Tegelikult see küsimus oli rohkem tögamise jaoks mõeldud.

"Ei, ma ei aimanud. Aga see pulgakomm ootas vist just sind. Need on ju sinu lemmikud? Punased, kui ma ei eksi," mainis noormees. See oli fakt, mida ta mäletas väga hästi. Kui nad läksid pulgakomme too kord Londonis ostma, siis paki seest korjas Nicole välja kõik punased kõigepealt.

[Nicole E. Rousseau]

"Ega ma ei kavatsegi seekord kedagi tänavalt otsida," teatas Evannah kindlalt, "Minuga käib tegelikkuses ühes loengus üks tüdruk.. ta oleks minu meelest lausa ideaalne.. Georgina," rääkis tütarlaps mõtlikult, pulgakommi limpsides. Kuuldes järgmist küsimust, turtsatas Eva vaikselt, kallutades pea viltu. "Sul on ta tõesti meeles?" küsis ta naerdes. "Ma jätsin ta maha," vastas neidis siis lihtsalt.

"Õige," teadvustas siis Nicole ning tema näol oli tunnustav ilme, kui ta Evanile tunnustava pai tegi. Seejärel järkas neidis oma pulgakommi limpsimist, mängides vabakäega ühe oma punase lokiga.

[Evan Matthew Sommers]

Nicole hakkas talle jälle kedagi pähe määrima ning see tundus ülinaljakas. "Kuule ära hakka jälle peale,"teatas noormees ning tonksas oma sõrmega Evannahile ribide vahele. Ta ei kavatsenud jälle mingit Nicole korraldatud suhetejanti kannatada, ta ei viitsinud neis kaasa mängida. Neidise küsimuse peale, noogutas Evan. Tal oli tõesti meeles, võib-olla liigagi hästi. "Tead, mul on sulle tegelikult meest pakkuda. Vaata mul on vanaonu. Tal on sellised ilusad hallid juukse, kortsus nägu ning kannatab radikuliidi all ning tal on amneesia. Muidu täitsa kompu teine. Tahad korraldan teile kohtingu?"seletas noormees ning tema hääletoon oli järjekordselt lõbustunud.

[Nicole E. Rousseau]

Eva kuulas noormehe pakkumist, nägu ilmselgelt särama löövat, peale seda, kui oli seda viivuks kritsutanud - noormehe torke peale, mille ta ribidesse sai. See oli ebamugav ning kõdi, natukene isegi tuikav kõdi. Aga nüüd, kuuldes seda vanaonu kirjeldust, oli tütarlapsel ees täpselt selline ilme, nagu kirjeldataks talle tema unelmate meest. "Teeme topeltkohtingu!"

[Evan Matthew Sommers]

Nicole pakkumine oli kindlasti mõelnud naljana. Loodetavasti vähemalt. "Ei tahaks sind kurvastada, aga talle meeldivad veidi nooremad. Vanuses neliteist-viisteist, mitte sinuvanused,"teatas noormees ning ta lasi alahuule alla, nagu tal oleks kohutavalt kahju. Tema nägu meenutas väikest last, kes jäi just kommist ilma. "Oh, sa ju tead suurepäraselt, et ma ei ole neist tüüidest, kes läheb kellegiga kohvikusse tutvuma või hakkab endast rääkima, ma teen seda spontaanselt. Sest et kui ma ei teeks seda nii nagu ma teen, poleks ma sinuga ka kunagi kohtunud. Tead, et sa oled mulle ikka veel ühe penni võlgu,"rääkis noormees ning meenutas olukorda, mil nad kohtusid.

[Nicole E. Rousseau]

"Täpselt, nagu mina kolm aastat tagasi?" küsis Nicole kavalalt kulme kergitades ning naeris vaikselt. Ei, nende tutvus oli olnud tõepoolest midagi omaette klassist. Midagi spontaanse pimekohtingu sarnast. Mis möödas, see möödas. Aga neil oli vähemalt tõesti lõbus.

"Ma arvasin, et sa tegid mulle välja," sõnas tütarlaps siis korraga, ingelliku näoilmega. Tüdruk vaatas enda heleroheliste silmadega üles taeva poole, mis oli nüüd tumenema hakanud, toedates punast pulgakommi enda huultevastu lihtsalt.
"Aga, kui sa nii väga soovid, võin ma sulle kakaod välja teha? Tahad?" pakkus Evannah siis aga naeratades, pead veidike kallutades ning küsivalt Evanile otsa vaadates.

[Evan Matthew Sommers]

Evani ja Nicole tutvus oli sarnane asi, mida poleks osanud ka kõige parem fantaseeria välja mõelda. Seda meenutades tekkis noormehe näolapile tahtmatu naeratus. Tütarlapse pakkumise peale krimpsutas noormees aga nägu. "See pruun ollus küll nüüd kõige ahvatlevam pole," ütles noormees ning tema nägu oli selline nagu Evannah oleks praegu rääkinud mingist haisvast sitast. Ta vihkas kakaod, see tekitas temas paha tunnet. "Kakao on vastik,"teatas noormees valjuhääleselt. "Ei tegelikult ma tegin sulle täitsa välja, ma arvan,"lausus Matthew järjekordselt näole naeratuse manades.

[Nicole E. Rousseau]

Noormehe kakao-jutu peale naeris Evannah lõbustatult. Ta ei olnud sellest kunagi päriselt aru saanud. Tema a r m a s t a s kakaod. Kuidas sai keegi kuuma ðokolaadi vihata? See oli ju nii suurepärane. "Ja kui ei oleks teinud, siis vana võlga ei ole siiski ilus tagasi nõuda," teatas ta teadval ilmel.

"Muidugi, kui sul soovi on, siis võime me päriselt ka kohvi jooma minna.. Või teed ja küpsiseid," rääkis Nicole naeratades, pulgakommiga kergelt vehkides. "Või eelistad sa sootuks veini?" uuris neidis muigega.

[Evan Matthew Sommers]

Evan noogutas pead nõustuvalt. "Mis sa arvad, et mina tõesti hakkan sult nõudma seda tühist ühte penni? Ei, siis ma nõuaks seda juba kummikarudena tagasi,"teatas noormees lõbusalt turtsatades. Jällegi meenutus Londonist. See oli vist nende põhiteema seal? Kummikarud.

Tütarlapse pakkumise peale tekkis noormehe näkku mõtlik ilme. "Oo, kas see oli kutse välja või?" päris noormees muigega ning vaatas Nicole korraks tõsiselt, kuid kahjuks ei suutnud ta seda kaua teha ja purskas naerma. "Preilide valik," ütles noormees seejärel süütul ilmel. Tema ei kavatsenud siin küll mingeid valikuid teha.