|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 23:51:35 GMT 2
"Ja kui oligi?" küsis Evannah kulme kergitades, kui Evan naerma hakkas. Tüdrukul oli näol täpselt selline ilme, et nalja tema tõepoolest ei teinud. Kuid selles ei saanud kunagi kindel olla - ta oli hea näitleja. "Tee ja küpsised oleks head lõuna ajal, kohvi kuskil ennelõunat. Praegult on veini kell. Tädipoeg saatis hiljuti.. parim aastakäik," rääkis Nicole soravalt, kuid piisavalt rahulikult, et see teistele kohale jõuaks.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 12, 2011 0:03:37 GMT 2
Evan ei saanud midagi teha, kuid Nicole oli pea võimatu pärast Londonit tõsiselt võtta. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivses. See tüdruk oli üllatusi täis ning peaaegu võimatu mõista, millal oli ta tõsine ning millal mängis lolli. "Vein kõlab hästi," sõnas noormees Evannahhi poole vaadates. Muidugi polnud aimugi kuhu see kõik viima peaks, sest et Nicolega veini joomine oli ohtlik. Võis arvestada sellega, et mälu võib löödud olla või pea võib segi aetud olla. "Punane, valge, roosa?" päris noormees neiult. Tema ise väga suur veinivalija ei olnud, kuid alati kui ta pidi letilt võtma veini, oli tal õnneks läinud. Tema käis justkui valis neid "õigeid ja paremaid". "Muide sa lubasid mulle tee ja küpsise päeva teha, Londonis. Kolm aastat on möödas ja sellest pole märkugi,"tuletas noormees meelde süütu näoilmega, justkui ta ei teinud midagi valesti. Tegelikult mida rohkem ta oma kaitsealust näeb, seda parem.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 12, 2011 0:11:13 GMT 2
"Punane," vastas Nicole naeratades. "Muidugi, kui sa eelistad valged või roosat, on mul neid ka. Aga see punane on tõepoolest parim," rääkis tütarlaps. Noh, asi võis olla ka lihtsalt temas - ta armastas punast veini. Kuid noormehe eelistuste kohta ei osanud ta seekord nii hästi midagi arvata. ´ "Siis on otsustatud. Lähme minu juurde?"
Noormehe kommentaari peale naeris Eva vaikselt, kallutades pead kergelt viltu. "Noh, kui sa seda nii väga soovid, siis minugi poolest. Ma pean muidugi oma kalendrit vaatama, kuid usun, et suudan sind ikka kuhugi poetada," rääkis näitsik kerge lõbususega, enda punaseid juukseid kergelt kohendades.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 12, 2011 0:17:24 GMT 2
Tütarlapse küsimuse peale, kas nad lähevad tema juurde, noogutas noormees. Evanil oleks olnud kasulik teada, kus Evannah elab. "Punane täisa sobib," sõnas noormees Nicolele kinnituseks. "Ma arvan, et see on igatahes parem kui valge ja punase segu," ütles noormees vaikselt naerdes. Jällegi London. See, kuidas kõik ülejäänud joogid otsa said ning oli üks kibe vastik punane vein ning enamvähem maitsega valge - ja need kaks otsustasid need kokku segada. Muidugi peale seda õhtut oli natukene mälestused sassi läinud.
"Niiet sul on siis nii tihe päevaplaan?" päris noormees suuri silmi tehes ning Nicole silmitsedes. "Damn ja mina veel mõtlesin, et õhtusest jalutamisest võiks pisike traditsioon saada, mitte igapäevane, aga näiteks iga kolmapäev," ütles noormees ning manas nüüd pettunud ning mossis ilme näole.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 12, 2011 0:23:05 GMT 2
Evannah hakkas vaikselt naerma. Punase ja valge segu.. jahh. See siiski ei olnud päris roosa, kuid kes oleks võinud seda etteteada? Vähemalt olid nad nüüd juba teadjad hinged. Punane ja valge võivad värvides kokku teha roosa, kuid veinina ei ole see midagi ligilähedalegi sinna poole. Loll tegu igaljuhul.
Tütarlaps muutis nüüd suunda, võttes rahuliku kõnni sinnapoole, kus tema enda korterikene asus. "Ma ei mõelnud seda päris nii," tunnistas Anna ausalt, näol naeratus. "Aga ma pean nüüd rohkem oma ajaga arvestama, kui Londonis, tead? Ma tahan nüüd ju targaks saada, remember?" Evah silmitses Evanit, pöörates samas järgmisel tänaval vasakule, liikudes edasi.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 12, 2011 0:28:03 GMT 2
Evan üritas ikka veel huuli torutades näoilmet kurvana hoida, kuid Nicole kõrval oli see täiesti võimatu tegevus. Matthew hakkas täpselt Nicole kõrval järgnema, see ei vajanud küsimist kuhu nad läksid. Oli arvata, et sihtkoht on Evannahi korter. "Ega ma ei arvanudki, et sa mulle iga tunni oma päevas kulutad,"teatas noormees rahulikult. "Ma võin olla küll egomaniakk, aga nii tähtsaks ma ju ka end ei pea,"jätkas noormees naeratus näol. Tema käed olid ikka veel taskutes ning mõtlik pilk korraks. Huvitav, kas vein mõjutab teda nüüdseks ka rohkem? Ta mõtles seda, et kui Evannah jooks end mitte kõige kainemasse seisundisse, kas see hakkaks ka tema peaga jamama? Sest et keegi polnud talle Kaitseingli ABC-d andnud ning tal polnud aimugi kuidas see kõik toimib.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 11:52:28 GMT 2
Selle teate peale hakkas Evannah paratamatult naerma, tehes seejuures nägu, nagu see oleks tema jaoks täiesti uus informatsioon. "See oleks tegelikkuses siiralt imelik. Ma ei kuluta ühes päevas endalegi nii palju aega," märkis tütarlaps, olles maha rahunenud. "Aga võib-olla, v õ i b o l l a, saame me mingisuguse traditsiooni ikka tekitada. Ja ma omalt poolt proovin mitte Roomast jalga lasta samamoodi, nagu ma seda Londonis tegin," rääkis Evannah, toonitades eriliselt sõna võib-olla.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 12:04:36 GMT 2
Neidise kommentaari peale, mis käis põgenemise kohta, kortsutas Evan hetkeks kulmi. Mis tal oli siin ka juba mingeid jamasid kaelas? Seejärel pööras ta mõtliku pilgu Evannahi poole. "Kui vaja siis seon sind radika külge kas tead?"ütles noormees lõbusama hääletooniga järsku ning tema näole tekkis kurjakuulutav naeratus. "Mul siin naabritädil oligi vaja kodulooma, ma võin tema keldrit kasutada. Toob sulle süüa ja juua," ütles noormees üritades matkida tõsist hääletooni, kuigi see oli üsna raske. Ta ei laseks Nicolel põgeneda, sest muidu peaks ta talle rääkima sellest, millest ei tohi. Ta ei saaks talle tunnistada, et ta on kaitseingel. Lõppude-lõpuks see on üleloomulik inimese jaoks võimis?
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:20:57 GMT 2
"Radika külge?" kordas Evannah üllatusega. See oli isegi Evani poolt kuulduna ootamatu. Tavaliselt lubati köita puu, posti või voodi külge.. radikas oli midagi sootuks uut ning erinevat. Lausa ootamatu. Selle naabritädi jutu peale tõmbusid neidise kulmud kipra. "Jääb ära. Ta ei suudaks kunagi midagi minu maitsele sobilikku valmistada ning enne, kui keegi arugi saab, nälgin ma seal keldris surnuks," teatas ta kindlalt, kuigi sellegi taga peitus omamoodi nali. Ta mõistis vägagi hästi, et Evan ei mõelnud seda kõike tõsiselt. Kuid mõte, et ta peaks mingi naabritädi leivale jääma, tõi külmavärinad peale.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 12:27:08 GMT 2
Evani näol püsis siiski naeratus, kuna nende tekstis polnud vähimatki loogikat ju tegelikult, vähemalt mitte kõrvalisele isikule. "Okei, ma siis viin su oma koju ja palkan mingi superkoka, aga nii või naa jääb su big escape ära,"rääkis noormees ning tema hääl kõlas selliselt, nagu mõtleks ta seda tõsiselt ning kõik vastuvaidlemised on välistatud. "Tegelikult tahad sa või mitte, aga isegi kui sa siit põgeneksid, siis jõuaksid sa siia kunagi tagasi. Ma ei uskunud kunagi lauset, et kõik teed viivad kord Rooma, aga siin tagasi ma jälle olen kas tead,"rääkis noormees nüüd tõsinedes hetkeks. Ta ei tahtnud meenutada, miks ta siit lahkus, aga siiski nüüd oli ta siin. "Pirtsakas preili, sa pole meil üldse muutunud. Vähemalt sa ei söö neid konnasid nagu enamus prantslasi," rääkis noormees ning krimpsutas nina oma jutu peale. Ta polnud kunagi prantslaste "delekatessidest" aru saanud. "Sind saab toita ainult pulgakommidega ja muu magusaga,"tõdes noormees lõbustunud pilgu Evannahile viies ning uue pulgakommi talle ulatades. Kaitseingliks olemisel olid ikka mõned head plussid.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:36:39 GMT 2
"Ei, ma ei taha superkokka," teadvustas Evannah korraga, tähtsat nägu esile manades, "Ma tahan täisõigusi köögi kasutamise üle, kui asi peaks nii kaugele minema." Ei mingit meisterkokka, ainult Eva ise teadis täpselt, kuidas talle mis meeldis. Noh, ja muidugi teadis seda ka Aimée, kuid see naine ei teinud talle enam ammu süüa.
"Küll ma leian võimalusi selle koha vältimiseks.. ütleme, veel järgmised kolm aastat? Enne seda see mul ju õnnestus. Ehk venitan isegi viie või kümne aasta peale," arutles tütarlaps mõtlikult. Pirtsaka preili jutu peale ajas neidis ainult nina kergelt püsti. Tõsi, tema maitse polnud nii kallis, kuid tema maitse oli hea.
Kui uus pulgakomm lagedale tuli, lõi neidise nägu särama. "Enam pole mingit kahtlust," teatas tütarlaps, pulgakommi vastu võttes, "See siin meil ei ole mingi juhuslik taaskohtumine. Kas selgeltnägija rääkis sulle, kust mind täna leida?"
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 12:45:34 GMT 2
Evan ei seganud neidise superkoka jutule vahele, sest tegelikult seda oli ta juba Londonis teadnud, et Nicole maitsele on väga raske vastata. Vähemalt söögi koha pealt. Matthew ei mõistnud seda, kuidas saab olla nii valiv. No, mitte et ta ise ei pirtsutanud aeg-ajalt, aga siiski Evannah oli palju nõudlikum. Mitte, et ta seda halvaks küljeks oleks lugenud.
"Miks sa peaksid seda kohta vältima?"päris noormees neidise arutluse peale. Miks peaks põgenema siit? Tähendab kui Nicolel on mingi häda, siis peaks Matthew end sellega kuidagi kurssi viima, sest et tahes tahtmata oli neidis nüüd ka ta kaitsealune.
Tütarlapse küsimuse peale Matt muigas. "Ja kindlasti. Ma käisin kogu need kolm aastat ennustaja juures ning pärisin, millal ma sinuga kokku satun. Ja siis ta paar korda ütles tänase kuupäeva," ütles noormees lõbusalt ning teada oli juba tema hääletoonist, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. "Tegelikult täitsa juhuslik. Ma ei väida, et mul kommitaskud on, aga täna vedas näe. Just mõtlesin, et peaks oma magusataskuid tühjendama ja mulle ette sattusid sina. Vaat kui tore,"rääkis noormees naeratus näol. Õnneks väiksed üllatused mõjusid tüdrukutele alati positiivselt.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 13:00:06 GMT 2
"Ei peakski, see jutt oli puhtalt teoreetiline." vastas Evannah noormehe küsimuse peale lihtsalt, kuid ta ei imestanud ka, miks Evan sellist küsimust küsis. See oli täiesti loogiline, et noormees võis tema jutust midagi säärast välja lugeda, kuna ta rääkis taaskord jalga laskmisest. "Mul on viimasel ajal lihtsalt kummalised tujud tekkinud.. Kes teab, mida ma järgmiseks ette võin võtta," tunnistas neidis naeratades.
"Alati tore, kui saan kasulik olla," teatas Nicole lõbusalt, pulgakommi kergelt viivuks tõstes, nagu tõstaks ta klaasi toostiga nõustumises. Siis viimaks peatusid nad ühe korterhoone juures. Evannah nautis fakti, et see nii kena koha peal asus. Imelise vaatega Trajan's Marketile. Ta pööras kergelt, ronides treppidest üles ning avades alumise ukse.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 13:08:59 GMT 2
Teoreetiline või mitte, aga see sellegi poolest ei kõlanud midagi head tõotavat. Tunnistuse peale vaikis noormees ning mõtles hetke, mida ta selle teadmisega peale peaks hakkama. "Ma tean küll mida sa järgmiseks ette võtta kavatsed. Sa kavatsed minuga veini juua,"teatas Matthew laia naeratusega. See oleks nagu mind uudis olnud, kuigi nad mõlemad teadsid seda juba ammu võimis.
"Jah, paistab, et ma pean oma pulgakommitarijalt neid juurde tellima võimis?"tõdes noormees. Huvitav oli see, et ta jagas Evannahile pulgakomme, aga ise ta neid praegu ei võtnud. Lihtsalt see polnud nii ahvatlev mõte hetkeseisuga. Kui nad korterhoone juurde jõudsid jäi Evan natukene Nicolest maha, kuid kui nad peatusid neidise korteri ukse ees ning Nicole selle avas seisis Matthew täpselt tolle selja taga. "Mul on üks plaan, kuidas su tujudest lahti saada,"ütles noormees vaikselt ning järsku hakkas ta Nicole kõdistama. Ta teadis, et tüdruk ei sallinud seda, või noh, see tekitas talle ebamugvust vist. "Iga kord kui sul tuleb tuju peale, siis mõtle, et see on su karistus," ütles noormees rahulikult ning võtnud oma käed eemale tegi süüdimatu näo pähe. Tema polnud millegi halvaga hakkama saanud ju?
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 13:20:07 GMT 2
Evannah hakkas selle teate peale naerma ning raputas siis pead. See oli peaaegu õige. Just kidding. "Ma kavatsen su täis joota," teatas ta lihtsalt, nagu see oleks kõige argipäevasem ning loomulikum asi. Prantslasena oli Evannah veini joomisega üsna harjunud. See oli tavapärane pärastlõunate teema. Eriti nende perekonnas. Tädipojad ju siiski töötasid viinamarjaistanduses ning veinist ei tulnud nende perel kunagi puudust.
Kuuldes noormehe sõnu, mis lausa ähvardavalt otse tema seljatagant kostusid, kiljatas tütarlaps järgmisel hetkel, kui teda kõdistama hakati. Seejärel pöördus neidis automaatselt ringi ning vaatas Evanit silmi kissitades, näol üsnagi hoiatav ilme. Nad olid nüüd tema kodus - tema riigis - ning noormees pidi ettevaatlikum olema. Kuid järgmisel hetkel naeratas Evannah kergelt. "Kas noorhärra tahab nüüd, et ma tujutuna ringi jõlguksin?" küsis tütarlaps, päris enda korteriukse juurde jõudes ning selle lukust lahti keeranud, astus neidis sujuvalt üle läve.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 13:28:51 GMT 2
Suure teate peale, et Nicole kavatseb Evani täis joota hakkas noormees naerma. "See ei õnnestu sul," ütles noormees tähtsalt nagu teaks seda 100% kindlusega. "Selleks läheks sul liiga palju pudeleid kas tead,"lisas ta pead vangutades. "Sa tead seda isegi, et kui sa tahad mind täis joota, siis juues minuga sama palju, oleme samal tasemel. Ehk sa oled sel juhul minuga laua all,"seletas noormees joomisest justkui mingist maailmaasjast. Talle meenus jällegi London. Jah, põrandal magamine ei olnud just kõige mugavam tegevus. Ja tegelikult Evan arvas, et see on vaid väljend, et võib end laua alla juua, kuid ometigi ärkas ta Londonis Nicolega peale ühte õhtut laua all sõna otseses mõttes.
Tütarlapse ähvardava pilgu peale üritas Matthew naeru tagasi hoida. Evannah polnud inimene, kes oskas solvuda. Vihastada oskas, kuid mitte nii kergelt nagu praegu. Vähemalt sellisena Matt teda mäletas. "Urr urr kuri kiisu," ütles noormees lõbusalt turtsatades. Küsimuse peale raputas Evan aga pead. "Ei, ma soovin et preili oleks oma parimas tujus,"ütles ta ootamatu väljapeetusega. Seda ta juba oskas - sajandite jooksul õppinud.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 13:39:28 GMT 2
Evannah hakkas paratamatult naerma, kui Matthew talle seda meelde tuletas. Londonis oli ta veel olnud alaealine - mis muidugi ei tähendanud eriliselt midagi - kuid niipalju, nagu nad tookord joonud olid, oli tõepoolest ületamatu. Ja kui ausalt tunnistada, siis ega neidis suurt sealt midagi ei mäletanudki. Ainult seda, et neil oli olnud lõbus ja et nad hommikul lauaall ärkasid. Noh, Eva ise ei olnud seda kohe muidugi tähele pannud ning oli püsti tõustes kõva pauguga oma pea ära löönud. "Noh, sellisel juhul see ju õnnestub. Muidugi selle hinnaga, et ma ka ise enam midagi ei taju, kuid õnnestub," teatas Nico tähtsalt.
Kurja kiisu kommentaari poole, sisises Nicole hetkel, matkides ääretult osavalt järgi ka ärritunud kassi sisisemist. Nüüd korteris sees olles, võttis neidis oma tagi seljast ära ning riputas selle esikus olevasse nagisse, eemaldades seejärel jalast ka enda kingad. Üks pilk Evanile andis noormehele märku, et too heaga ka samamoodi talitaks.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 13:58:01 GMT 2
Vanu aegu oli tore meenutada - okei mitte kõiki, aga London oli tõesti olnud omapärane kogemus. Kuulnud Nicole kommentaari selle kohta, et Evani täisjootmine õnnestub, muigas noormees vaikides. Kas Evannah tõesti plaanis Londoni kordamist? Sest ta polnud kindel, kas ta tahaks saada sarnase peavalu nagu eelmine kord. Eriti nüüdseks on need efektid veidi suurendatud.
Evan astus samuti üle läve ning sulges enda järel ukse. Noormees võtis oma jaki seljast ning riputas selle naguisse, kuhu Nicolegi seda teinud ning tõmbas oma tossud samuti jalad ära. "Kena elamine sul,"mainis noormees ümberingi vaadates ning kõndis tüdrukule järele.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 14:20:28 GMT 2
"Mulle endale ka meeldib," teatas Evannah naeratades, kõndides mööda heledate seintega koridori edasi, viibates siis ühele uksele, mis viis elutuppa. "Ma tulen kohe," sõnas neidis kergelt silma pilgutades, ise läbi teise ukse kadudes. Kööki nimelt.
Ja tõepoolest, ei möödunud just eriti kaua, kui Nicole saabus elutuppa, ühes käes kaks veiniklaasi ning selle sama käe ning külje vahele oli asetatud kindlalt veinipudel. Teises käes aga hoidis neidis taldrikut küpsistega, mis ta ise eelmise päeva õhtul valmis oli teinud.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 15:06:20 GMT 2
Sel hetkel kui Nicole kadus kuhugi, kõndis Evan elutuppa edasi ning vajus diivaniäärele istuma. Märganud, et tüdruk on tagasi ning hoiab päris palju asju korraga käes tõusis Matthew püsti. "Mis ajast sa ettekandja moodi suudad mingi miljon asja käes kanda? Kas sul on veel varjatud oskusi, millest peaksin teadma?" päris noormees järejkordselt lõbustunud hääletooniga ning liikus Evannahile lähemale. "Anna ma aitan," ütles noormees, kuid see kõlas rohkem käsuna. Võtnud Nicole käest ära veinipudeli ning küpsisetaldriku asetas need diivani ees olevale lauale. Ta ei teadnud, mis ajast see muutus, aga juba ammu oli Matt endale selgeks teinud, et kui sa käituvad teise kodus piiratud mugavusega, siis on õhkkond kohe palju parem.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 15:14:18 GMT 2
"Oh, neid on nii palju," sõnas Evannah, eriti sügava ohkega ning naeratas tänulikult, kui Evan osad asjad tema käest ära võttis. Ta hakkaski juba ohtlikut olukorda tajuma, kuid kuna ta oli üks neist inimestest, kes ei viitsinud kaks korda kõndida, siis oli ta siiski kõik need asjad korraga võtnud. "Aga sa ei peagi neid kõiki teadma," teatas tütarlaps silma pilgutades, ennast diivanile istuma potsatades.
Nicole avas kerge puntsatusega veinipudeli ning valas kummagi klaasi punast vedelikku, tõmmates samas ka küpsisetaldriku veidikene soodsamasse asupaika, et väga diivanil istudes küünitama ei peaks.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 17:44:44 GMT 2
Evan vajus neidise kõrvale istuma ning jälgis, kuidas Nicole veini valas. Paistis, et sel neiul on asi tematagi kõik selge. Ta oli nii harjunud, et tüdrukud alati topivad pudeli poiste käte vahele ning käsevad avada. Ja siis ise ei vala ka veel, kuna "kes endale valab, sel armukesi ei tule". See oli kergelt tobe Matthew arust.
"Näh, mis mõttes ei pea. Ma just pean kõiki teadma,"teatas noormees tähtsalt ning silmitses Nicole. "Kuule, ei ole vaja mul siin müsteeriumeid teha eksole,"lisas noormees lõbusa hääletooniga ning tonksas Evannahit.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 17:53:03 GMT 2
Evannah oli alati sääraste asjade suhtes iseseisev ning teda ei huvitanud erinevad ütlused või tõekspidamised. Kui midagi vaja, siis milleks lasta seda teistel teha kui enesel olid samuti käed küljes? Olles klaasid täis valanud, asetas Evannah ülejäänud pudeli veidikene kaugemale. Oli niigi palju kogemusi sellega, kui kergesti võis veinipudel ümber minna ning oma praegusest vaibast ei soovinud tüdruk tõepoolest loobuda. See oli nii meeldivalt pehme, ilusat heledat tooni ning sobis ideaalselt ülejäänud korteriga.
Noormehe teate peale hakkas Nicole vaikselt naerma ning võttis ühe küpsise, pistes selle noormehele suhu, ulatades talle seejärel ühe klaasidest. "Ma oskan pannkooke ilma labidata ümber keerata, pitsasid lakke visata ning vaikida rohkem kui poolteist tundi," teatas tütarlaps muigega, ise endale ühte küpsist võttes ning sealt ampsukest hammustades. Need olid seekord tõepoolest hästi välja tulnud.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 18:06:13 GMT 2
Evan hakkas just midagi veel ütlema, kui talle küpsis suhu topiti ning klaas kätte pisteti. Noormees haaras vaba käega teisest küpsise otsast ning hammustas seejärel tüki küpsisest. "See kõlab itaalialikult mitte prantsaslikult, tead seda?"päris noormees lõbusalt kohe, kui oli küpsise alla neelanud. Tema polnud see, kes täissuuga rääkima hakkakas. "Mmm..kui hea,"mainis noormees küpsisele osutades ning veel ühe ampsu võttes. "Kuule, ma olen dieedil ja sina topid mulle selliseid asju nina alla,"teatas noormees solvunud hääletooniga ning vangutas pead. Muidugi mõista oli see nali ja Evannah teadis seda.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 18:17:15 GMT 2
"Aga ma olengi alati eelistanud itaalia toite, seniore," lausus näitsik lustlikult, ennast diivanil tahapoole toedates ning veini rüübates. Mhmh, see oli tõepoolest üks parimaid veine ning lisaks sellele pudelile oli neidisel seda veel neli pudelit. Muidugi lisaks veel kaks pudelit valget veini ja üks pudel roosat. Ärge küsige, miks niipalju alkoholi, kuna see on alles algus - need on kõigest veinid.
"Ise sa tahtsid, et ma sulle teed ja küpsiseid pakuks. Noh, hetkel saad ainult küpsiseid," teatas tütarlaps muiates. "Ja need peavadki head olema, kuna ma mötsisin neid terve eilse õhtu," lisas Nicole, ülejäänud küpsisest suhu pistes ning veini peale rüübates.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 18:41:08 GMT 2
Evan võttis lonksu veinist ning haaras seejärel uue küpsise järgi. Need olid tõesti väga head küpsised, et lausa võimatu oli kätt eemal hoida. Noormees võttis ampsu küpsisest ning sõõmu veini peale. "Sa hellitad mind ära oma isetehtud superküpsiste ja heade veinidega, tead ikka seda?" päris noormees laia naeratusega ning silmitses Evannahit.
Ta üritas oma selga toetada vastu diivanituge, kuid mingi padi jäi talle ette. Noormees nihutas seda ettevaatlikult ning toetas oma selja nüüd ilusti vastu diivanit. "Ja mina ootasin suurt karumõmmikute kollektsiooni..kus see jäänud on?"päris noormees lõbusalt Nicolelit. Mõnikord oli lihtsalt hea vana tuttavat natukene kiusata eksole.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 18:57:24 GMT 2
"Tean," sõnas Evannah lihtsalt, olles enda suu ilusti tühjaks mälunud ning selle peale julge lonksu veini võtnud. "Ära tule nüüd väitma, et see ei sobi sulle," teatas tütarlaps seejärel, kutsikasilmi tehes. "Kui tihti on mul ikka võimalust vana sõbra leidmist tähistada?"
Näitsik naeratas säravalt ning toetas enda pead tahapoole. Üsna suure hooga. Järgmisel hetkel kõlas vaikne pauk, kui tütarlaps enda kukla vastu seina ära lõi. Oli ime, et veini maha ei loksunud. Alahuulde hammustades eemaldus neidis veidikene seinast, enda kukalt hõõrudes. See oli nii tavaline! "Magamistoas," teatas tütarlaps siis, enda näole naeratust manades - ignoreerides samas tuikavat kukalt.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 19:04:38 GMT 2
Evan ei saanud väita, et talle ei meeldinud vein ja küpsised ning veel nii mugavas kohas. Eriti sellise seltskonnaga. Sel hetkel kui Nicole oma pea ära lõi surus Matthew hambad kokku, et mitte midagi üle huulte ei libiseks. See oli valus, aga ta ei saanud ju seda neidisele öelda. Noormees asetas käe kuklale nagu plaaniks oma juukseid sasida, kuid tegelikult tundis ta tuikavat valu. Asetanud veiniklaasi korraks lauale hõõrus ta kukalt, kuid lootis, et Evannah ei pane seda tähele. "Sa peaksid ettevaatlikum olema, selle pea peksmisega,"teatas noormees naeratades ning tehes nägu, nagu ta oleks lihtsalt kogemata seda märganud. Kui aga Nicole teatas, et ta kaisukaru kollektsioon on magamistoas hakkas noormees lõbusalt naerma, lootes, et tütarlapsel see tuikav valu varsti üle läheb, sest tema polnud inimene, kes kaua peavalu kannataks. "Okei, ja ära ütle, et sul on kõigile neile oma nimi ka pandud?" lausus noormees Nicole silmitsedes.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 19:21:51 GMT 2
Evannah libistas käe endale juustesse, jättes jahedad sõrmed viivuks haiget saanud kohale pidama, kuni see tuikamine viimaks talutavaks ning vaevumärgatavaks muutus. Noh, vähemalt tema jaoks - ta oli selle enese äralöömisega harjunud. "Ma lihtsalt suudan seda koguaeg," pomises tütarlaps õlgu kehitades ning toetas ennast nüüd aeglasemalt ning ettevaatlikumalt tahapoole, võttes lonksu veini.
Kuuldes noormehe küsimust, hakkas tütarlaps vaikselt naerma. "Muidugi on," teatas ta kindlalt. Kuidas siis teisiti? Pidi ju olema. Noh, muidugi ei saanud Evan kunagi päriselt teada, kas tegelikkuses ka oli. Kui oleks ta küsima hakanud nimede kohta, oleks tüdruk käigupealt need välja mõelnud või tõeselt vastanud. Keegi ei võinud seda teada.
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 19:32:43 GMT 2
Evan tundis ikka veel tuikumist kuklas ning see tuletas talle meelde, et tahes tahtmata kõik mis mõjutab Nicole, mõjutab teda kahekordselt. Matthew üritas lõpetada keskendumise sellele tuikumisele ning haaras veiniklaasi, võtnud sealt lonksu.
"Ja mina veel arvasin, et sa tegid Londonis nalja,"lausus noormees pead vangutades. Siiski kollektsioonid on ühed toredad asjad. Mõni kogub postmarke, mõni ümbrikke, kolmas erinevaid juustusorte, neljas t-särke. Evan ise kogus midagi hoopis muud, aga sellest ei rääkinud ta kellelegi.
"Tead, et sinu üks kaisukarudest, mis sul Londoni kohvris oli, on minu käes?" päris noormees naeratades. See oli tõsi - kõik need kolm aastat oli see mõmmik olnud Matthew käes. Tegelikult polnud ta isegi kindel, et ega Nicole käes mõnda tema asja pole, sest et pärast Inglismaad oli tal järsku asju vähemaks jäänud. Mõned asjad olid vähemalt puudu jäänud. "Äkki tahad teda tagasi? See oli selline..valge kaisukaru, millel on lips. Ma ei mäleta selle nime samuti, niiet pead ise välja nuputama, millest ma räägin," rääkis noormees Evannahille ning võttis veelgi lonksu veinist.
|
|