|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 8, 2011 20:55:36 GMT 2
Katakombid polnud otseselt keelatud, kuid mingil põhjusel siia eriti turiste ei lubatud. Nicole oli nende kohta palju uurinud. Pariisi katakombides oli tütarlaps korduvalt viibinud, kuid Rooma omad olevat teadupärast tunduvalt vanemad. Olles möödaminnes ülikoolis olles paari sõpra nendest rääkimas kuulnud, oli Eva esiti katakombid enda mõtetes tahaplaanile lükanud, kuid mingil põhjusel tulid need kohe jälle esile, kui ta tühjalt mõtlema jäi.
Nüüd siis liikuski helesiniste teksade, valge maika ning sinise dressipluusiga punapäine tütarlaps mööda ühte käiku. Tema seljataga paistis veel valgus, kohast kus ta sisenenud oli, kuid peagi kadus seegi. Evannah lülitas enda käes oleva pisikese taskulampi sisse ning valgustas sellega möödudes seinu.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 8, 2011 21:01:12 GMT 2
Katakombid olid perfektne koht kui sa tahtsid saada rahu teistest ja sulle samas meeldis müstika, põnevus ja adrenaliin. Siin ei käinud kedagi. Kui muidugi välja arvata mõned eksinud hinged, kes ka peale pisikest ehmatust joostes siit pagesid. Väljas veel paistis valgus, kuid see oli hämaram kui päeval.. õhtu oli kätte jõudnud ja ei olnud palju puudu et tuleks ka öö.
Thomas kõndis mööda käike ringi ning osutas oma käega teele, millest, tänu tema võimetele, tuli valgus mis avalikustas kõik tee konarused ja märgid mis olid seintel ja laes. Mõnes kohas oli käik põhimõtselt kokku kukkumas.. mõni karje või võnge ja see oleks kadunud.. mõtles mees endamisi, kuid siis kostis hääli seljatagant, mees pööras end ümber ja kustutas tule, jäädes ootama salapärast tulijat, peitudes nurga taha nii, et tulija teda ei näeks.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 8, 2011 21:17:20 GMT 2
Pöörates kergelt kätt, suunas Evannah valgusvihu lakke ning ahhetas vaikselt. Lakke oli müüritud erinevatesse kummalistesse mustritesse koljud. Inimeste pealuud. See vaatepilt oli vapustav. Tütarlaps toetas ennast kergelt vastu seina, pilk laele suunatud ning võpatas siis, kui ta enda seljataga ebatasast pinda tundis. Vaistlikult suunas neidis valgusvihu sinnapoole ja hüppas automaatselt sammukese tahapoole, kui talle üks pealuu näkku irvitas.
Evannah hingas sügavalt sisse, üritades ennast rahustada, ning hetke kõhelnud, asus ta edasi liikuma. Sellised paigad tekitasid kergelt kõheda tunde ja oli tunnetatav, kuidas käigud järjest sügavamale maapõue suundusid. Eva käsi liikus kergelt, kui ta valgust aeglaselt ühelt seinalt teisele liigutas, neid uurides.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 16:10:50 GMT 2
Thomas jälgis vaikselt nurga tagant, kuidas neidis pealuid ja seinu uuris ja seejärel taas edasi liikus. Ta astus nurgatagant välja, ning liikus kuuldamatute sammudega neidisele järgi, tahtes teada mida too siin teeb. Olles juba üsna lähedale jõudnud, kõneles mees rahuliku häälega. "Huvitav koht aja veetmiseks, kas pole?" kõlas mehe suust küsimus, kui ta seisatas neidise selja taga ja ootas järgnevat reaktsiooni mis arvatavalt oli ehmatus.. ei tegelikult oli see kindlasti ehmatus.. Thomas lihtsalt ei teadnud ühtegi inimest, kes poleks sellise asja peale ehmatanud..
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 16:22:38 GMT 2
Kuuldes korraga, kuidas tema seljataga keegi rääkima hakkas, Nicole tõepoolest ehmatas. Päris korralikult. Siin oli juba parajalt kõhe. Tütarlapse ehmatuse ilminguteks oli nähtav võpatus, vaikne piiksatus - mis asendas kiljatust - ning see, et ta oma taskulambi maha pillas. Valgusviht veeres mööda maapinda ja valgustas siis viimaks kellegi jalanõusid.
"Mon dieu," sõnas tütarlaps, olles sügavalt sisse hinganud ning taskulambi maast tagasi enda sõrmede vahele korjanud. "Ei olnud vaja sedasi seljataha hiilida," lausus Evannah, kulm kergelt kortsu tõmbumas, valgusvihtu aegamisi tõstes ning 'hiilijat' valgustades.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 16:28:16 GMT 2
Thomas naeratas õrnalt, kuuldes neidse sõnu. "Selja ette on raskem hiilida, seega ma valisin tagumise variandi." lausus mees põhjenduse õrna naeratuse saatel, jälgides valgusvihku mis aina tema näo poole suundus.. "Vabandust, et siiki ehmatasin" sõnas mees vaiksel toonil, sest siin ei olnud enamat vaja.. kajas päris kenasti.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 16:35:32 GMT 2
Otse silma Evannah seda valgust siiski ei suunanud. See ei oleks ilus olnud. Kuid ega ka ehmatamine ilus ei olnud. Siiski oli ta hästi kasvatatud. Vähemalt ta arvas seda. Midaiganes. "Luud ja kondid jäid terveks. Seekord. Niiet asi on andeks antav," sõnas tütarlaps ning muigas kergelt, suunates valguse nüüd seintele. Oleks võinud arvata, et katku ajal tehtud massihaua seintesse on lihtsalt luud müüritud, kuid seda ei olnud neidis osanud oletada, et need on sinna nii keerukatesse ning kummalistesse mustritesse müüritud. See tundus peaaegu et.. kummaline.
"Oled siin varem käinud?" küsis Nicole, oma silmi noormehe poole suunates, seintelt eemale. Kui taskulamp polnud otse tema poole suunatud, siis oli selles valguses võimalik näha tüdrukul teda täielikult, piirjoonte suhtes. Värvid ja muud sellised asjad olid muidugi sellises valguses.. unistused.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 16:41:52 GMT 2
Tom naeratas õrnalt ,kui oli arusaanud, et talle andestati tema tegu. Ka mehe enda pilk jälgis seina, kui neidise valgus seda näitas. "Jah, olen." vastas mees lihtsalt küsimusele pöörates oma pilgu temale tagasi. "Kuid teie vist olete siin esimest korda" oletas mees peale oma vastust, oodates nüüd neidise sõnu.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 16:48:23 GMT 2
"Ära teieta mind, ma pole abielus," sõnas Nicole kerge lõbususega. Need formaalsused võisid olla mõnes kontekstis meelitavad, mõnes kohustuslikud, kuid tihti lihtsalt ebavajalikud. Vähemalt tema jaoks. Ei, see oli muidugi kena ja tal ei olnud midagi selle vastu, kuid. Jah.
"Süüdi," vastas neidis siis siiski naeratades oletusele. "Kuulsin täna juhuslikult pealt, kuidas sellest sissepääsust räägiti.. ja pidin üle vaatama," selgitas Evannah siis kergelt, valgust lakke suunates ning siis koridoris edasi, hakates aeglasel ning rahulikul sammul liikuma.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 16:54:52 GMT 2
Thomas kergitas selise vastuse peale kulme... Viisakus oli vist tõesti liialt palju nõutud, kuid mis parata. "Kuidas soovid..." sõnas ta vaiksel toonil ja kuulas siis ära kuidas neidis seletas siia sattumise põhjust... "Selge, kui ma loodan, et sa rohkem siia ei tule.. See koht on üsnagi varisemis ohtlik ja siia ära eksida on rohkem kui tõenäoline." lausus ta talle silma vaadates. 'Kindlasti ütleb ta, et ma pole tema ema' mõtles mees endamisi, kuid ei pööranud oma pilku eemale.. "Thomas" lausus ta kergelt, ning ulatas käe tutvustuseks.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 17:06:08 GMT 2
"Mulle meeldivadki sellised kohad," teatas Evannah aga hoopis õlgu kehitades, kergel sammul edasi kõndides, vaheldumisi seinu, põrandat ning lage valgustades, liikudes silmadega valgusvihu suunale kaasa. "Mitte, et ma surma himustaksin või midagi.. Mulle lihtsalt meeldivad sellised veidikene kõhedamad kohad," selgitas Anna, silmi noormehele pöörates, "võib väita, et mingil määral meeldib mulle.. hirmutunne?"
Kui mees ennast siis aga tutvustas, võttis neidis väljaulatatud käe vastu, seda siiski formaalse tutvuse vormis kergelt surudes. "Nicole," vastas Eva enda poolse tutvustusega, huuled naeratuses kaardunud, kui ta selle tutvustuse kestel Thomasele silma vaatas, seejärel noormehe kätt vabastades.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 17:10:40 GMT 2
Thomas pidi taaskord kulme kergitama... neid sõnu polnud ta enam ammu ühegi naise suust kuulnud... meeldib hirmutunne.. See oli ülepika aja midagi uut ja veidi ka üllatavat. Tundes neidise õrna ja pehmet puudutust oma naha vastas viis ta oma pilgu kätelt tema silmadele. "Meeldiv" lausus ta samuti naeratades ja siis käe tagasi tõmmates, kui see oli lahti lastud.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 17:23:12 GMT 2
Evannah naeratas endiselt ning jätkas edasi kõndimist. Mida kaugemale ta liikus, seda jahedamaks muutus õhkkond, kui nad ilmselgelt sügavamale maapõue laskusid, ning seda ohtlikumad näisid tõepoolest need käigud olevat. Mõnda aega vaikuses kõndinud, pidi tüdruk aga siis peatuma, kui ette pisike haru tuli ning käik enam otse ei läinud, vaid kaheks jagunes.
Hetkeks seisnud ning kumbagi käiku valgustanud, valis Eva siiski viimaks parempoolsema haru, suunates seejärel oma silmad Thomasele. "Ma oletan, et ka sinule pole säärased kohad vastukarva, kui sa siin juba korduvalt olnud oled," pakkus Nicole naeratades, kuid kergitas siis uudishimulikult kulmi, esitades seejärel enda jutule otsa küsimuse: "Või ei ole sa siin vabatahtlikult?"
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 19:04:38 GMT 2
Thomas liikus Nicolega kaasa kuni tee harunes kaheks.. mees teadis seda kohta, nii nagu ta teadis ka seda, et kindlasti mitte ei tasu sealt pöörata paremale.. vähemalt mitte tavalistel inimestel. "Ei, mulle ei ole need vastukarva, kuid kui ei tea kuhu minna, siis võib täitsa vabalt siin ka surma saada.... täpselt nagu sina praegu kui sa mööda seda poolset teed edasi kõnnid." teadvustas mees teda õrna naeratusega ja läks ise vasakpoolsesse käiku.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:14:32 GMT 2
Evannah oli jumala rahuga edasi kõndinud, oletades, et Thomas tuleb kaa. Kuid kuuldes siis kaugenevat vastust, kergitas tütarlaps kulme ning pöördus koheselt ümber, naastes tagasi haru juurde ning keerates nüüd vasakule, tippides kiirete sammudega noormehele järgi. "Oleks võinud kohe öelda, et vasakule," pomises Anna veidikene torisevalt, kuid jäi siis uudishimulikult Thomast silmitsema. "Mis paremale siis jääb?" küsis tüdruk huvitunult. Kui noormees ei vasta, pöörab ta ümber ning läheb uurib ise välja.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 19:34:14 GMT 2
Thomas kuulis taaskord lähenevaid samme ja naeratas endamisi. Nicole oli talle järgi jõudnud ja kõndis nüüd tema seljataga. Küsimuse peale muigas ta kergelt. "Usu mind, sa ei taha seda teada." lausus ta vaikselt, teades et tüdruk selle vastusega rahule ei jää.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:37:11 GMT 2
Evannah tõi kuuldavale turtsatuse. Miks pidi noormees midagi sellist väitma? See ainult kasvatas uudishimu. Loll vastus Thomase poolt. Tütarlaps jäi kannalt seisma ning pööras ennast ümber. "Eks ma siis uurin ise välja," teatas ta kindlalt, hakates taaskord kõndima tagasi punkti, kus olid käigud jagunenud, näidates taskulambiga endale teed.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 19:39:36 GMT 2
Thomas pööritas kergelt silmi ja jäi ka ise seisma. Tüdruk oli juba jõudnud minekule end seada.. Õrna sõrmenipsu peale kadus neidise lambist tuli, nii et kogu ümbrus oli pime. ' See peatab ta ' mõtles mees toetades end nüüd õrnalt vasut seina ja jäädes ootama millal Nicole tema juurde naaseb.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:46:24 GMT 2
Koheselt, kui pimedaks läks, kostus Evannahi huulilt prantsuskeelseid sajatusi. Mitte otseselt ropendamist, vaid pigem vandumist. Nõme väike SOS taskulamp. Nunnu, aga nõmenõmenõme, kui see sedasi jupsima hakkab. Tütarlaps proovis paar korda seda uuesti süüdata, kuid loobus, libistades taskulambi endale taskusse. Nüüd oli siis pime. Kuid ta ei kavatsenud alla ka anda.
Õigepea leidis tema käsi seina. Pealuude ilmselged kumerused olid tuntavad. Selle asemel, et tagasi pöörduda, nagu iga normaalne inimene teinud oleks, jätkas Evannah kõndimist tagasi harukoha poole. Sinna jõudes, tundis ta, kuidas sein viivuks tema sõrmede alt kadus. Veidikene tagurdades, leidiski tüdruk haru.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 19:56:42 GMT 2
Thomas ohkas kergelt, kui kuulis neidise sõnu ja peale seda tema samme mis kaugenesid, mitte ei lähenenud. Tal ei jäänud midagi muud üle, kui talle ise järgi minna. Kiirelt sammud seadnud tagasi sinna kust nad tulid, oli ta üsna pea haru kohas, kus parem poolne tee viis lihtsalt surma. Thomas nägi pimedas palju paremini kui inimesed ja seetõttu nägi ta ka enda ees mööda seinu käivat Nicole. Thomas võttis tal käest ja peatas ta, tõmmates teda õrnalt enda ette..
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 20:07:10 GMT 2
Evannah oli just tahtnud astuda paremasse käiku. Kuigi ta ei näinud midagi, oli ta siiski uudishimulik ning mis vahet seal oli? Ta tahtis tõesti teada, m i s seal nii hullu oli, et seda Thomase poolt lausa kindlaks surmaks nimetatud sai. Siis aga tundis tütarlaps, kuidas tema käest haarati, tema edasi minekut takistades ning hoopis selle asemel kergelt tagasi-kõrvale-kuhuiganes tõmmati. Tema jaoks oli tõepoolest pime ja ta ei olnud ka lähenevaid samme kuulnud. Kuid muidugi oli võimalus, et tüdruk oli oma sihis nii kinni, et ei pannud lihtsalt tähele.
"Mis seal siis nii hullu on?" kordas Evannah oma küsimust, olles kindel, et see, kes ta peatanud oli, oli olnud Thomas, kuigi ta midagi oluliselt selles pimeduses tõepoolest ei eristanud. Kedagi teist lihtsalt siin ei olnud.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 20:13:51 GMT 2
Thomas ohkas õrnalt ja pööras oma pilgu temale. "Ma usun, et sa oleksid tulnud poole tee pealt tagasi, sest sa oleksid hakanud tundma roiskunud laiba lõhna ja see ei ole just kõige meeldivam lõhn ning seda kannatavad vähesed." lausus mees vaikselt toonil. "Ma usun, et ma ei pea edasi seletama. Seal on iidne roomlaste lõks.. see on nende põgenemis tee mis on rajatud labürindi põhimõttel, tuleb käia mööda vasakut seina. Paremal on lihtsalt üks järsk auk, mille põhjas on teravad kivid." lausus ta lihtsalt.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 20:18:48 GMT 2
Evannah hammustas huulde ning kergitas kulmi. "Sul on ikka tõsi taga, eksole?" küsis tütarlaps siiski, kuna tema oli tõsimeeli arvanud, et noormees lihtsalt jamas temaga. Kui ta seda tegi, siis üsna usutavalt ning osavalt. Ei jäänud kahtlustki, nagu ei soovitaks ta tõesti tütarlapsel sellesse käiku pöörata.
"Kui tihti sa siin õigupoolest käinud oled?" küsis Eva siis vaikselt, vaadates pimedas sinnapoole, kus ta arvas enda ees olevat Thomase nägu. Kuna kuskil mingit valgust eriliselt ei olnud, tajus neidis vaid üldise figuuri piirjooni, kuid see oli ka kõik.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 20:26:27 GMT 2
Thomas noogutas. "Jah, kuid kui sa mind ei usu, siis on sul muidugi alati võimalus minna ise järgi uurima" sõnas ta vaiksel toonil. Viimase küsimuse peale ta lihsalt vaikis hetke enne kui vastas. "Piisavalt tihti, kui nii saab öelda," lausus ta vaikselt.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 20:34:49 GMT 2
"Sellest piisab," teatas Nicole siis kindlalt. See oli ilmselge kinnitus. Kui inimene ei pelga, et tema sõnu minnakse kontrollima, siis on ta kindel nende tõesuses. Kuigi vahel oli ka neid, kes mängisid oma valed just nende peale välja. Siiski ei uskunud tütarlaps väga, et Thomas valetaks. Noh, kuigi tegelikkuses ei teadnud ta noormehest midagi.
Kuuldes siis noormehe järgmist vastust, naeratas Evannah kergelt. "Sellisel juhul on tore, sest minu taskulamp vist lõpetas töötamise ning mul pole õrna aimugi, kuhu suunduda," teatas tütarlaps vaikselt.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 20:56:49 GMT 2
Thomas naeratas õrnalt ja lasi neidise käe lahti.. endalegi märkamatult oli ta seda lihtsalt hoidma jäänud. Nicole taskulambi peale kergitas ta kulme. "Näita mulle seda lampi korra?" Küsis mees vaikselt, sest teadis vägagi hästi mis lambil viga on - mitte midagi.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 21:05:47 GMT 2
Nüüd, kui tema käsi vabanes, pani ka Evannah tähele, et sellest oli endiselt kinni hoitud. Noormehe palve peale libistas tütarlaps oma käe pusa taskusse ning tõi sealt lagedale selle pisikese taskulambi. "Siin," sõnas ta, seda Thomase poole ulatades. "See lihtsalt ühel hetkel kustus ära. Võib-olla oli asi patareides või midagi," rääkis neidis.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 21:08:19 GMT 2
Thomas võttis neidise käest lambi vastu ja vaatas seda hetkeks. Järgmisel hetkel lõi see helendama ja ümbrus sai taas valgeks... Thomas oli lihtsalt oma käsu tühistanud sellele asjakesele. "Ole lahke" sõnas ta lampi tagasi ulatades.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 21:23:56 GMT 2
"Misasja..?" alustas Nicole, kui korraga taskulamp helendama lõi, pilgutades üllatunult silmi, kuid raputas siis pead ning naeris vaikselt. "Võib-olla oli viga lihtsalt minus," arvas tütarlaps siis viivmaks, hakkamata lisama, et asjad justnimelt tema käes töötamise lakkavad, nagu nad teda vihkaksid. "Aitäh," lisas Evannah siis siira tänuavalduse, taskulampi vastu võttes.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 21:26:46 GMT 2
Thomas naeratas kergelt. "Veidi kannatust ja mõistust ning kõik võib saada korda" lausus ta vaikselt. "Nõnda, kuna lamp nüüd põleb, siis kas võime siit kohast lahkuda ja minna näiteks kuhugi sööma või võtta mõned joogid?" Küsis mees vaikselt, tehes lihtsa ettepaneku siit minema minna.. tänaseks sellest kohast piisas.
|
|