|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 9, 2011 16:53:48 GMT 2
Järjekordne mõttetu passin-üksi-kodus päev. Kodus kopitamine polnud aga midagi sellist, mida Catile teha meeldis. Seda enam, et ta oli alles Itaaliasse kolinud ja Rooma ootas avastamist.
Cat oligi hommikul üsna kohe pärast isa, kes tööle läks, lahkumist linna uudistama läinud. Juba mitmeid tunde mööda tänavaid ringi kolanud, istus ta lõpuks keset Piazza Navonat pingile ning võttis kotist märkmiku, mille vahel tal Rooma kaart oli. Seal ei olnud tervet linna peal, vaid ainult tema uue kodu lähiümbrus. Märkmiku küljest pastaga võtnud, kirjutas ta kaardile paar numbrit ning kirjutas siis märkmikusse numbri tähenduse. Ühtlasi endale meeles pidamiseks, kus miski asub, tähistas Catlyn nende numbritega kohti, kus ta juba käinud oli.
OT:^^Samuelile.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 9, 2011 17:04:22 GMT 2
Pingil, millele näitsik istunud oli, istus teinegi inimene. Leviathan istusja uudistas linnamelu. Oli keskpäev ning noormeest oli erepäike uuesti häirima hakkanud. Lev oli iseenda vastu pahur, et ta oli otsustanud ennast päiksega harjutama hakkata. See enamus ajast kulges igavalt ning tüütult, noormees tundis kuidas kuumad päikesekiired tema naha vahelt sisse pugeda tahtsid.
Noormees oli hommikul otsustanud selga tõmmata valge maika, mille peale oli tõmmatud lahtine triiksärgi laadne särgikene. Tavaliste teksade ning ketsidega nägi ta välja nagu iga tavaline Rooma noormees. See viimane oligi noormehe kavatsustes, näha välja täiesti tavaline. Kui tütarlaps tema kõrvale istus pööras noormees huvitatult oma pilgu tema poole.
Kuigi noormees üritas olla viisakas, tundis ta ikkagi huvi, millega tütarlaps tegeleb. Seda enam, et näitsik kirjutas üles mingisuguseid kummalisi numbreid, mis panid Leviathani väga huvi tundma, et mida need numbrid üldse tähendada võiksid. Viimaks andis noormees alla. "Kas olete uus siin linnas?" küsis ta neiult veidike kaheldes, et kas tal on ikka õigus nõnda küsida.
|
|
|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 9, 2011 17:41:31 GMT 2
Catlyn üritas meenutada, mida ja kus ta täpselt näinud oli, pannes siis kõik märkmikusse kirja. Igasugused 'kass läks üle tee' ja 'onu sügas säärt' taolised tähelepanekud, mis talle üht või teist tänavat meenutasid, pani ta samuti kirja. Tema enda meelestki veider, et ta need ka üles märkis, aga neidis arvas, et nii jäävad talle endale tänavad paremini meelde.
Kuulnud, et too noormees, kes temaga samal pingil istub, teda kõnetas - Cat vähemalt oletas, et teda kõnetati, kedagi teist ei paistnu läheduses- vaatas ta mehe poole. "Mh?" mühatas Catlyn noormehele vastu, justkui poleks aru saanud, mida mees küsis. Neidis sa aru küll, Cat lihtsalt reageeris kõigele nii, kui ta parasjagu enda asjadega tegeles. "Olen," vastas näitsik siis küsimusele. Kui ta juba kaardiga möllab, siis ilmselgelt on ta uus. Kutt oligi juhmard või on tal teised huvid? Ei, ma ei mõtle midagi perversset, ehk tahtis noormees lihtsalt juttu ajada? Esmapilgul passis ta ju niisama tühja seal.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 9, 2011 17:47:45 GMT 2
Lev vaatas tüdrukut kergelt pea viltu. Olgu, see näitsik oli kummaline. Või oli süü temas endas. Kes seda teab. Kuid kas saab süüd siis olla päikse võtmises ning inimestega rääkimisega. Kas keegi teab kui kaua ta on siin maailmas elanud? Kui kaua aastaid pidanud inimestele tõestama, et ta on nagu igatavaline inimene, lihtsalt peaaegu süsimustade silmadega.
"Ilus linn on," ütles noormees moka otsast kuid lisas siis veidi kõvema häälega: "Pantheonis olete käinud juba? Kui ei ole, siis soovitan. Minu lemmikkoht siin linnas." See tegelikult oli veidike kummaline, sest tempel oli loodud hoopis teiste Jumalate austamiseks kuid see oli noormehe jaoks tohutult ilus ning paeluv. Tõeline meistriteos, kui noormehelt küsida.
|
|
|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 9, 2011 18:02:03 GMT 2
Cat oleks tahtnud noormehele otsa vaadata, kui temaga räägiti, aga päikese tõttu oli see võimatu. Päike oleks talle sellisel juhul otse silma paistnud ja see oleks silmad kipitama ja pisarad voolama pannud. Seda veel vaja, eksole? Pärast käib tükk aega punaste silmadega ringi.
"Sees käinud ei ole," vastas Catlyn. Neiu jalutas sellest küll mööda, aga sisse minna ei julgenud. Ta oleks läinud küll, aga arvas, et 'turistidele' selle uksed igal ajal avatud ei ole. Polnud tal ka julgust, et katsetama minna. Võõras linn siiski, julgeks muutub alles siis, kui kohanetud saab. Kohanemine oli aga igas kohas erinev.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 10, 2011 0:10:28 GMT 2
Noormees vaatas tüdrukut ning naeratas õrnalt. Enamasti oli see koht, kuhu mind esimese asjana. Nõnda tunduski see veidike üllatav, et näitsik ei olnud veel käinud. Kuid samas seda viga polnud tüdrukul keeruline parandada.
"Soovitan sinna minna," lausus Leviathan "vanadele taevanimedega Jumalatele pühendatud tempel on siiani minu arvates ilusaim asi, mis kunagi maailmas loodud on. Ja octavus selle keskel on kindlasti üks müstilisemaid asju, mida ma näinud olen."
Lev ei hakkanud lisama, et kui ta ütleb juba nõnda, siis see tähendabki seda, sest inglina on ta ikka päris palju päris kummalisi asju näinud. Kuid see oli täiesti klass omaette.
|
|
|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 10, 2011 22:58:42 GMT 2
Ega Catlynil siin Roomas praegu muud teha polegi kui ümbrusega tutvuda, sealhulgas igasuguste ajalooliste ja muude ehitistega. Tegelikult on täitsa põnev näha oma silmaga seda kõike, mille kohta oled vaid ajalooõpikust lugenud.
"No kui sa seda juba niimoodi ülistad, siis vast pean ikka üle vaatama selle koha," muigas Cat. Tütarlaps sulges oma märkmiku, libistas pastaka selle kaane külge ning pani siis selle kotti ära. Kõik, mida ta oluliseks pidas, sai kirja pandud. Catlyn vaatas kella. Isa on veel tükk aega tööl, tal mingi suurem projekt käsil, nagu ta väitis. Seega ei kippunud neidis koju ka, mida ta seal ikka üksi teeb? Samas ei osanud ta ka väljaspool koduseinu midagi peale hakata.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 13, 2011 14:25:07 GMT 2
Lev muigas ülistusjutu peale. Olgu, võib-olla ta veidike ülistas seda kohta, aga see oli tõeliselt hea ning ilus. Lev tundis veidikene süütunnet, sest ta ei osanud midagi välja pakkuda või teha. Suhtlemisoskused on ikka väga rooste läinud, mõtles noormees kurjalt ning vaatas vaikides maha.
"Me võime sinna minna, kui soovid," lausus noormees endalegi äkitselt. Ta ei teadnud, kuidas ta äkitselt oli otsustanud, et ta sellist asja võib pakkuda.
|
|
|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 13, 2011 15:02:27 GMT 2
Cathrine mõtles hetke. Võib-olla olekski parem kohe seal ära käia, nagunii oli tal praegu mõttetult palju vaba aega, millega ta midagi muud ka peale hakata ei osanud. "Miks ka mitte," lausus Cat naeratades ja tõusis siis püsti. Veidi pluusi kohendanud, võttis ta oma käekoti.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 13, 2011 23:22:46 GMT 2
Noormees tõusis ühe hooga püsti ning vaatas kuidas näitsik oma asjadega kohmitses. "Valmis?" küsis ta neiult viimaks, kui talle tundus, et tüdruk on oma asjadega korda saanud. Ootamine tuli Levil alati hästi välja.
|
|
|
|
Post by Catlyn Ames on Feb 15, 2011 12:12:22 GMT 2
"Valmis," noogutas Cat ja naeratas. Lükanud juuksesalgud kõrva taha, hakkas neidis sinna poole astuma, kus ta Pantheoni mäletas olevat. Mälu tal oli, aga aeg-ajalt kippus see teda alt vedama. Hetkel läks aga kindlalt õiges suunas.
|
|
