Öösel.

[Megan Stage]

Megan viis hetkeks pilgu oma hõbedasele käekellale, mis tema heameeleks 23:44 näitas, ning võttis siis selle otsustavalt lahti ning lükkas enda kõrval maas lebava koti taskusse. Kui oli olemas koht, mis talle veel rohkem meeldis kui Pantheon, siis oli see siin. Tüdruk isegi ei mäletanud, millal täpselt ta selle koha enda jaoks avastanud oli, kuid juba põhikoolis õppides, oli ta aegajalt öösiti siia, just sellesse aia nurka, tulnud, kui tundis vajadust teistest eemale saada. Ning nüüd, üliõpilasena, kui tal oli vaba voli teha täpselt seda, mida ise soovis, ei suutnud ta end kuidagi sellest kohast eemal hoida.

Käinud käega hetkeks oma juustest läbi, sättis neidis end mugavalt murule pikutama, pilk taevasse ekslemas ning huulile alateadlikult pisike naeratus ilmumas, kui ta juba esimesi tähti näha võis. Aaaahh, tõotas tulla suurepärane öö.

ot. Evan'ile.

[Evan Matthew Sommers]

Öine tuul sasis õrnalt noormehe juukseid. Tema tavaline õhtune jalutuskäik oli veidi hiliseks jäänud, aga see teda otseselt ei mõjutanud. Evan mõlgutas mõtteid ning juurdles selle üle kas võtta sammud Rooma kesklinna või siis jääda Villa Borgesesse. See oli suurepärane koht ning noormees otsustas, et siin on just kõige parem sellisel ajal olla. Peagi märkas ta ringi liikudes ühte siluetti murul lebamas. "Tähistaevas köidab pilku võimis?" lausus noormees neidisele lähemale astudes ning paar meetrit temast eemale seisma jäädes. Noormehe juuksed olid kergelt sassis ning tema näol oli vildakas naeratus.

[Megan Stage]

Iga teine inimene, eriti turist, oleks ilmselt enda kõrvalt võõrast noorukit avastades kerget ohtu tajunud, kuid otseloomulikult mitte Megan. Näitsiku huulile ilmus vaevumärgatav naeratus, kui ta mõtted hetkeks rändama läksid ning ta end mõnes muus riigis ette üritas kujutada - see lihtsalt ei olnud võimalik, ta oli selle jaoks liialt heausklik, või naiivne, nagu mõned öelnud oleks. Tüdruk tõusis kergelt küünarnukkidele toetuma, kui pilgu võõrale noormehele viis, kes teda just kõnetanud oli. Mõnel muul päevasel ajal oleks ta ilmselt kahe sekundiga uurinud välja kogu tolle eluloo ning suuremad saladused, kuid mitte siin.. Villa Borghese oli ainus koht terves maailmas, kus ta kord 24 tunni jooksul tõeliselt rahulikult olla sai. "Ma näen, et ma pole ainus, kelle see siia kohale meelitanud on," naeratas neidis aga võõrale sõbralikult, kui siis teda huvitunud pilgul silmitses, et näha kas too kavatseb edasi jalutada või sätib end kuhugi siia sisse.

[Evan Matthew Sommers]

Paistis, et ta ei olnudki võõra ära ehmatanud ning Evan hakkas alateadlikult aina rohkem üllatuma kui julgeks viimasel ajal tüdrukud läinud on. Ta leidis pidevalt end võõrastega kõnelemas ning neiud olid kuidagi eriti aktiivsed. "Jah, peaks mainima, et öine taevas on ilus vaatepilt,"lausus noormees õrnalt peaga noogutades. Tema pilk libses üle võõra tütarlapse ning seejärel kinnitus Evani pilk tähtede poole. "Hea kohavalik, siit on kõige parem neid näha - linna tuledest eemal ning tähed on säravamad," lausus noormees õrnalt pead kallutades ning jällegist neidu silmitsedes.