|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 18:15:45 GMT 2
Oli veidikene sügemat sorti päev. Vihmapilved olid juba pikemat aega ähvardavalt linna kohale kogunenud ning igahetk oli oodata vihmasadu. Evannahit see siiski ei kõigutanud. Tal oli täna vaba päev ning ei tulnud mõttesegi seda veeta oma pisikeses korteris, nelja seina vahel. Selle asemel liikus tütarlaps mööda Villa Borghese aedu, peatudes viimaks Esculape templi juures.
Tänu ilmale ei liikunud siin eriti kedagi. Need aiad olid suured ning keegi ei kippunud sinna. Eva võttis pisikese kivist templikese trepiastmel istet, silmitsedes tiigikest, mis peegeldas endas tormiseid pilvi.
ot. kinni
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 18:19:59 GMT 2
Ja hetk hiljem ka pikakasvulist blondi noormeest, kes päris tiigi servale kõndis, kiigates vette, käed taskutesse surutud. True, ilm oli sitt ja tore, et tal teksatagi seljas oli - enne, kui varju jõuab, saab ta suurema sahmaka tagiga blokeerida. Clay silmitses vihmapilvi, mis tiigipinnal peegeldusid, tekitades tunde, nagu ujuksid need vaid natuke veepiirist allpool ja oleksid käega katsutavad. Like cotton candy gone retard. Siis märkas ta teisel kaldal istuvat neidu ja tõstis pilgu.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 18:29:27 GMT 2
Ilm oli üsnagi tuulevaikne, mis oli siiski aga veelgi ähvardavam. Teadagi, et niipea, kui tuul tõuseb, hakkab kindlasti ka vihma sadama. Kuid sinna näis veel natukene aega olevat. Enamik linnud, kes siin aias pesitsesid olid aga kadunud, jättes ümbruse kõhedalt vaikseks. Nagu oleks õhk vaikusest paks.
Nicole oli juba mõneaja jälginud teisel kaldal seisvat noormeest, kes sinna korraga kõndinud oli. Kummaline, tüdruk oli arvanud, et tema oli ainukene loll, kes praegusel ajal väljas passis. Lükanud kergelt ühe punase juuksesalgu enda näolt eemale, naases tema pilk, mis oli viivuks ekslema läinud, tagasi noormehele, tabades nüüd tema pilgu.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 18:34:28 GMT 2
Clay ei pööranud pilku kõrvale, vaid muigas. Punapea. Punapead on need õiged tüdrukud, sest neis on elu. Blondid on niisama lambad ja brünetid liiga leebed. Aga punapeades on tuld, olgugi värvitud punapea. Noormees astus paar sammu tagasi, et veest eemale saada - tal olid omad piirid, kui kaua ta selle hulluse läheduses viibida tahtis. Jah, talle passis selline ilm, kuigi lõõskav päike oli parem.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 18:40:17 GMT 2
Kui noormees oma pilku ära ei pööranud, ei teinud seda ka Evannah, kuigi mingil määral oli ta teise jälgimisega haledalt vahele jäänud. Nagu oli seda tegelikkuses teinud ka nooruk ise. Neidis saatis noormehele kerge naeratuse ning jälgis, kuidas viimane vee piirist kaugemale astus.
Tuul puhus talle näkku ja ajas tema juuksed kergelt laiali. Järgmisel hetkel mõistis Eva, et oli ka kergelt tibutama hakanud. Muidugi muutus see üsna kiirelt edasi tihedaks vihmaks. Tütarlaps tõusis trepilt ning astus viimase astme, peatudes nüüd templi katuse all. Ta oli istumiseks hea koha valinud, et mitte märjaks saada.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 18:44:47 GMT 2
Tundes esimesi raskeid vihmapiisku pähe langemas, tiris Clay teksatagi seljast ja viskas selle üle pea. Vähemalt ei saa turi märjaks, juustest rääkimata. Tema kallid juuksed, eks. Pikkade sammudega jooksis noormees kiirelt üle muru, kihutas templitrepist üles ning seisatas varju all, et siis tagi suuremast veest kuivaks rapsata. Uhh, on alles vihmarajakas.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 18:51:19 GMT 2
Evannah jälgis varjamatu lõbususega, kuidas noormees kiirelt oma tagi peakohale tõstis ning suuna selle sama templi poole võttis. Väike kahjurõõm oli sellist asja jälgida. Nagu see, kui keegi kuskil tänaval komistab ja kukub. Alguses on kahjurõõm, siis hiljem hakkab kahju. Kuid see oli praegult.. lõbus.
"Kiire," märkis Evannah kergelt noogutades, näol muie, kui ta ennast kergelt vastu ühte templi sammast toetas ning kohale jõudnud noormeest silmitses. Tõepoolest, kutt oli üsna ruttu reageerinud.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 18:53:52 GMT 2
Clayton pööras oma praeguse taevaga sama värvi silmad neiu poole. "Juhtub ka parimates peredes," vastas ta. Loomulikult kiire. Liiga palju jalgrattaga sõitnud, muud midagi. Noormees tõmbas tagi uuesti selga, see polnud eriti läbi liguneda jõudnud. Vedas. Vihma kallas kõvemini kui enne, tundus juba nagu vihmametsade mussoon.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:03:12 GMT 2
Nicole muigas sellise vastuse peale vildakalt ning suunas oma silmad viivuks üle noormehe õla. Tempel oli igast küljest avatud - seinu polnud, oli ainult katus ning praegusel hetkel piisas sellest täpselt. Rohkemat polnudki vaja, et neid kuivana hoida. Pisike ruudu-kujuline ala, kindel-tsoon, kuid ümberringi kallas nagu oavarrest.
"Tulid ilma nautima?" küsis tütarlaps muigvel ilmega, oma silmi tagasi noormehele suunates, kes oli nüüd oma tagi selga saanud.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 19:20:37 GMT 2
Clay kehitas õlgu. "Kuidas võtta," lausus ta. "Nii ja naa. Pahane ilm ei lumma, aga ei hakka vastu ka." Kuigi praegu võiks päike välja tulla, vot siis oleks ta õnnelik.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:25:39 GMT 2
"Mnjaa," venitas Nicole, helerohelised silmad endistviisi noormeest jälgimas. Tänu sellele, et kutt nii kiiresti reageerinud oli ning tagiga pea katnud, oli ka põhimõtteliselt ainukene asi, mis märjaks saanud oli, tema tagi. Tütarlaps ise kandis halle teksapükse, musta maikat ning selle peal beeþikat üle pea käivat pehme villaga kootud kampsunit, mis oli säärase lõikega, et jättis ühe õla kergelt paljaks.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 19:42:04 GMT 2
"Ja sa ise?" uuris Clayton nüüd. Kohe konkreetne värk on nende punapeadega. Peaasi, et see neiu siin tema mõtteid ei loe, nagu see ont, kellega ta pidevalt igal pool kokku põrkab. "Kas oled rohkem päikese või vihma inimene?"
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 19:50:42 GMT 2
"Lume," teatas Evannah koheselt, muie näolt lahkumata. Vihm ja päike olid lahedad. Neist kahest muidugi pigem päike. Kuid üldiselt armastas tütarlaps lund. Mida küll Roomas ei olnud võimalik kohata, kuid Prantsusmaal.. seda leidus. Nicole tõukas ennast kergelt samba toelt lahti ning astus templi keskme poole, seisatades nüüd keset seda pisikest katusealust, silmad noormehelt lahkumata.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 11, 2011 19:56:16 GMT 2
Clayton väristas õlgu. Lumi oli vastik. Külm ja märg - kumbki omadustest ei istunud talle. Vastik-vastik. "Mulle lumi ei meeldi. Liiga külm ja üksluine," ütles noormees oma mõtted osaliselt välja. Ta oli Saksamaal piisavalt lund näinud ja see ei passinud talle kohe mitte. Tulega seda hävitada ei saa, sest siis saab lumest vesi ja see on kümme korda hullem.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 20:09:39 GMT 2
Evannah kehitas kergelt õlgu. Temale lumi meeldis, kuid ta ei kavatsenud hakata ka noormehe arvamust ümber muutma. Temale endale see igatahes ei meeldiks, kui keegi midagi sellist prooviks. "Elu olekski liiga ideaalne, kui meil kõigil samasugused eelistused oleksid," arvas tütarlaps naeratades ning tema kõnes oli seda öeldes üsna selge prantsuse aktsent.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 12, 2011 1:29:43 GMT 2
"Tõsi," nõustus Clay, tema sõna saatis napp noogutus. "Nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka iseloome, aga just see teebki selle koha ilmaruumis huvitavaks." Seda oli ikka ja jälle öelnud tema ema. Tark naine. Eksole.
|
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 11:22:34 GMT 2
Anna torutas huuli, nende nurgad endiselt siiski veidikene aimatavalt ülespoole kaardumas. Targad sõnad. Mõttega sõnad. Nende peale ei osanudki tütarlaps kohe midagi kosta. Ega jah, see teema oligi ammendatud. Mis seal siis ikka.
Evannah tõstis pilgu, jälgides viivuks templikese lage, enne kui ta selle tagasi noormehele vedas. "Kohalik?" pakkus neidis siis viimaks, vallutanud vaikust purustades. Noormees ei näinud lihtsalt turisti moodi välja. Ja turiste oli tüdruk tõesti palju jälginud, et seda teada.
|
|
|
|
Post by Clayton E. Ezequiel on Feb 13, 2011 22:48:05 GMT 2
Clayton noogutas. "Võib ka nii öelda," vastas ta. "Mitte just eriti kaua, aga rahvuselt olen küll kohalik mis kohalik." Pole tema teha, et tema pere pidevalt ringi reisis ja ta kuskil piisavalt kaua olla ei saanud, et ära harjuda.
|
|
