|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 16, 2011 21:12:11 GMT 2
Tänavad olid juba üsna vaikseks tõmbunud ja ümber ei paistnud peaaegu ühtki hingelist. Ponto Vittorio sild olid valgustatud ning paistis pimedate tänavate vahel esile. Astunud sillale tõmbas Evan kopsud täis külma õhku. Praeguse aja kohta oli siin üsna jahe, kuigi see ei mõjutanud Matthewd ennast eriti. Käed taskusse surutud sammus noormees silla keskkohta ning toetas end kivisele sillatoele. All voolaval jõel olid hägused laigud, mis peegeldusid valgustatud sillast. Evan tundis kerget tuikumist kuklas hetkel, kuid ta teadis ka selle põhjust suurepäraselt. Ta hakkas kaitseingli asjale aina rohkem pinda saama ning peagi polnud see enam nii harjumatu ja imelik kui varem.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 16, 2011 21:23:10 GMT 2
Judithi tumepruunid juuksed lehvisid kergelt mõne üksiku tuulepuhangu käes, kattes kord tema näo ja selle siis uuesti paljastades. Neiu silmad olid suunatud alla veele, silmis tühi ja emotsioonitu pilk. "Mortem, ma ei usu, et sa sellest aru saaksid, aga ma tunnen ebakindlust selle Azazeli plaani suhtes," lausus ta vaikselt, silmad enda kõrval olevale koerale suunatud. Hellhoundi kolm pead, mis olid kaetud luudega, olid suunatud merele. Samas kui ükssilmapaar silmitses enda peremeest. "Ma tean, et ma peaksin olema truu teener, kes on nõus iga kell tema taldu lakkuma, kuid mul on see maailma lõpu planeerimine juba üle viskanud," ohkas ta vaikselt, tõstes silmad koeralt merele. Neiu teadis, et deemoni puhul on kahtlemine enda isandas sama hull kui ingli jaoks aasta tuhandete vanuse põhimõtte vastu pöördumine, kuid Junele on siin üleval täitsa meeldima hakanud. Huvitav seltskond ning alati sündmused, mille üle naerda.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 16, 2011 21:37:56 GMT 2
Vaikuses levis noormeheni üks hääl, tema kõrvakuulmine oli niigi hea, kuid praegu, kus polnud summutavat müra kuulis ta kaugel olevat hääletooni väga hästi. Kes küll sellisel ajal siin on? Evan pööras oma pilgu ümbrusele ning märkas seejärel isikut, kelle poolt häält tuli. Noormees oleks peaaegu mõtlema hakanud sellele, et miks peaks selline neidis praegusel ajal üksi õues uitama, kuni tema pilk liikus tumedamale kogule tollel kõrval. Märganud kolme peaga olevust mõistis Matthew kohe, et tegu pole niisama olijaga, vaid deemoniga ning ka seda mitte tavalisega. Võtnud sammu nende poole liikus Matthew rahulikul ning kindlal sammul. "Täna öösel ei olegi enam öiseid ullikesi, kes tobedaid tehinguid sõlmida sooviksid?"päris noormees piisavalt valjult, et deemon teda kuuleks. Mitte kõige tavalisem tervitus, võimis.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 16, 2011 21:47:07 GMT 2
Judithi suust oleks kostunud peaaegu, et naerupahvakas, kui ta nägi enda poole kõndivat inglit. "Kõik pole ainult ullikesed, kes kasutavad minu teenuseid. Ma olen diile teinud alates vaaraodest ja kuningatest, lõpetades tähtsate ärimeeste ning minu nimekirja kuulub isegi nii mõnigi preester ja paavst. Seega ära särista oma tiibu siin midagi, inglipoisike," lausus neiu külmal muigel, viies pilgu noormehelt merele. Talle meeldis siin, siiani meeldib, aga lihtsalt seltskond kipub alati vale olema. "Mine," lausus neiu karmilt, pöörates silmad enda kõrval olevale hellhoundile, kes inglit urisedes vaatas. "Mine," kordas ta end ning koer pööras ringi, hakates mööda silda edasi jooksma, kuni ta kadus.
"Mis sa tahad, Sommers?" pööras neiu enda pruunid silmad tagasi noormehele. Tüüp on talle juba ammu tuntud tegelane. Umbes sellest ajast saadik kui tüdruk siia linna end ümber seadistas, sest itaallased on vägagi helded tegema diile. Ühed soovid on küll labasemad kui teised, aga samas hing on hing ning kokkulepe kokkulepe. Kõigile 10 aastat elamiseks ja siis pikad aastad korrus allpool.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 16, 2011 21:55:18 GMT 2
Evan kuulis, kuidas Judith oma ohverid ülesse luges. "Oh, selles ma ei kahtlegi, et sinu list on ilusasti pikk. Et sa oled vedanud paljusid alla,"teatas noormees ning tema hääletoon oli rahulik. Need inimesed, kes sellega nõustusid olid ise nõrgad ning sinna ei saanud mitte kui midagi parata. "Nii soe tervitus siis tänapäeval?" küsis Matthew ning tema hääletoonis oli lõbustunud toon. Ta polnud isegi sellised deemoneid kunagi tõsiselt võtnud, isegi mitte "vanu" tuttavaid. "Mina? Mida mina tahan? Paljusid asju, aga need puudutavad väheseid. Pigem hea küsimus, et mis ajast sina kui kõige vankumatum oled kõhklema löönud?" päris Evan täie rahulikkusega. Jah ta oli kuulnud eelnevat juttu ning see tegelikult kergelt üllatas teda. Judith polnud talle kunagi tundnud kui kõhkleja vaid pigem see, kes alati ülesande ära täitis.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 17, 2011 20:28:12 GMT 2
"Sind üllatab, et isegi deemonitel on oma aju olemas?" turtsatas Judith valjult, silmad inglilt veele viies. Lainetust oli peaaegu mitte olla ning kindlasti oli vesi kergelt jahe, nagu neiule meeldib. Peale jutuajamist ingliga kuluks üks karastav suplus kindlasti marjaks ära. Või mõni leping surelikuga, kes tahab miljoneid võita.
"Angels can rebel, so why not demons? Mida hullemat võib meiega juhtuda," deemoni punased silmad liikusid tagasi noormehele, muutudes samal hetkel tagasi pruuniks. Judithile meeldisid selle keha silmad, arvatavasti ta võttiski selle neiu enda kehaks.
"Asi pole mitte selles, et ma kahtleksin. Lihtsalt mul on üleviskanud need plaanid kuidas maailma lõppu kiiremini kohale tuua või keda inglitest seekord tappa. Alastair ja Azazel oma maailma lõpu plaanidega tüütavad ära. Tead küll, noored alles nemad ja ei suuda hinnata deemoni eeliseid," lausus ta vaikselt, eemaldudes piirdes ja kõndides noormehe poole. Tema samm oli aeglane, kuid sellegi poolest jõudis ta kiirelt noormeheni. Enda parema käe noormehe rinnale pannud, muigas ta kergelt. "Ning kui igav nendega vahel on see tõttu," lausus ta vaikselt, joonistades enda nimetissõrmega noormehe rinnal mustreid.
|
|
