|
|
Post by Michael Hayes on Feb 8, 2011 21:38:12 GMT 2
Varahommik. Päike hakkas alles tõusma, kella seier osutas viiele ning vaiksed tühjad tümpsud kajasid Pantheoni seintelt vastu. See oli Michael. Unetuna nagu tavaliselt, oli ta sel laupäeva varajasel hommikul otsustanud minna templisse aega viitma. Või veetma, kuidas kellelegi. Ta hoidis vasemas käes oma ruudulist kaabut ning tõmbas parema käe sõrmedega läbi oma sagris juuste. Seljas oli poisil valge maika, mille peal ruuduline eest lahti triiksärk, mille käised olid üles kääritud. Jalas olid noorukil aga helesinised põlvedeni alt käristatud teksased, mis sisaldasid endas rohkesti auke ning varvaste otsa lükatud mustad tennised.
Noormees sammus otse Pantheoni keskele, ning jäi seisma suure avause all. Ta tõstis pea ning silmitses hetke heledat taevast. Seejärel sulges silmad ning hakkas ümisema üht viit, mis tal hommikul mõtteis helisema oli hakanud.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 8, 2011 22:02:32 GMT 2
Pantheon. Kell on viis hommikul. Kõrvaklapid peas, astub Poppy templisse sisse. Tüdruk hammustas alahuult ning vaatas vaatamisväärsuses ringi. Õues ei olnud veel täiesti valge - pigem veidi hämaravõitu. Neidis märkas eemal seismas ühte noormeest ning Poppy võttis kõrvaklapid peast. Väike hirm tekkis tüdruku südamesse, kuid kuulnud poissi laulmas, kadus see. Neidis astus vaikselt lähemale, sammud templi põrandalt vastu kajamas.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 9, 2011 20:56:08 GMT 2
Michael kuulis, kuidas vaiksed tümpsud talle seljatagant lähenesid. Ta jättis ümisemise ning pööras end ümber. Noormees nägi endale lähenevat blondi sinisilmset tütarlast, kes paistis nii umbes temavanune. Michael tegi kerge kummarduse. "Tere," lausus ta vaikselt, sõbraliku naeratuse saatel, keeras end taas seljaga, viis pilgu taevale ning asus taaskord viisi ümisema.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 10, 2011 22:17:10 GMT 2
"Tere," naeratas Poppy ning jätkas noormehele lähenemist. Tüdruk kõndis ta kõrvale ning viis pilgu samuti taevale, samal ajal kuulates poisi ümisemist. Selles tegevuses oli midagi eriti maagilist ning see pani tüdruku muigama - kuidas saab taevasse vahtimine niimoodi võluda? Neiu viis oma pilgu mõne aja pärast võõrale noormehele ning jäi siis imeilusa taeva asemel poissi vaatama.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 11, 2011 21:47:53 GMT 2
Michael ümises veel veidi omaette, aga kui märkas silmanurgast, et võõras neiu teda jälgib, jättis järele, langetas pea normaalsesse asendisse ning peatas silmad näitsikul. "Michael Hayes?" pakkus Mike, oskamata midagi targemat öelda ning jõudes seega otsusele, et enese tutvustamine oleks selles olukorras kõige mõistlikum tegevus. Sellest hoolimata oli ta hääl vaikne ja veidi ebalev. Poiss polnud kunagi olnud eriline seltskonnalõvi ning võõrastega ei tutvunud ning suhelnud eriti vabalt. Sellest hoolimata tuli tunnistada, et leidus ka erandeid.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 11, 2011 22:15:57 GMT 2
Poppy naeris lühidalt oma mahedat, veidi kähisevat naeru ning raputas pead. "Ei, Poppy Williams," vastas ta justkui 'küsimusele', mille too Michael oli küsinud. Loomulikult sai neidis aru, mida poiss sellega tegelikult mõtles, aga tundus olevat hea koht veidike tögada.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 11, 2011 22:23:44 GMT 2
Michael muigas. "Nojah, tuleb tõdeda, et mul kukub see alati lollisti välja. Elame üle, eksole?" märkis poiss mõrult. Ta silmitses tüdrukut veidi aega teraselt ning heitis siis kiire pilgu oma käekellale. "Mis nii vara siin? Kell ju saab alles veerand kuus või miskit," uuris noormees lõpuks kulmi kergitades. Enamasti polnud sellisel kellaajal kuigi palju rahvast liikvel.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 13, 2011 15:02:49 GMT 2
Poppy naeris taaskord lühidalt ning raputas pead. "Muidugi elame üle, pole mingit probleemi," sõnas ta muiates ning muigas siis. "Uni kadus ja otsustasin jalutama tulla," põhjendas neidis, miks ta nii vara juba jaluloli ning Pantheonis passis. "Ja ise? Kujutan ette, et sama keiss, mis minul," naeratas neiu ning torutas õrnalt huuli. Michael oli ilus poiss ning tundus ka tore olevat. Tüdruk kiitis end mõtteis, et ta sedasi võõraste inimestega rääkima julges minna. Ilma sellise spontaansuseta oleks elu igav.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 15, 2011 21:20:57 GMT 2
Michael silmitses Poppyt. Poiss naeris vaikselt, nähes tütarlast muigamas. Tuli tõdeda, et neiu tundus üsna sümpaatne ning lõbus ja rõõmus olevat. "No tegelikult olen ma unetu," märkis Mike ükskõikselt ja naeratas tütarlapsele laialt, silmad peas säramas. Pärast lühikest mõttepausi kortsutas poiss kergelt kulmu ja kordas. "Jah.. Peab tõdema, et ma olen ttõõõeeesti unetu." Ning naeris seejärel. Taaskord.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 15, 2011 21:28:04 GMT 2
Poppy muigas. "Jah, siis meil on midagi peaaegu, et ühist Michael," sõnas tütarlaps ning tõmbas käega läbi oma üsna pikkade blondide juuste. "Oled sa kohalik?" uuris tütarlaps nüüd ning vaatas hetkeks Pantheonis ringi. Mõned tunnid mööda linna ringi käimist väsitasid tüdruku väikesed vaesed jalakesed ära ning ainus koht, kuhu tundus hea idee olevat istuda, oli sinna samasse, kus neiu hetkel seisis. Seda Poppy ka tegi - ta istus Pantheoni põrandale ning jäi Michael'i alt üles vaatama, endal muie näol.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 15, 2011 21:53:16 GMT 2
Michael muigas ja naeris lõbustatult. Seejärel lastes hetkel pilgul üle Pantheoni käia, istus ta samuti maha, otse neiu kõrvale, kui näoga vastassuunda, nii et nad said ideaalselt pilgukontakti hoida. "Kohalik, kohalik," nõustus Mike naeratuse saatel. "Ja sa ise?" küsis ta sama küsimuse neiult, et juttu üleval hoida.
|
|
|
|
Post by Paula Williams on Feb 15, 2011 21:58:33 GMT 2
Poppy muigas ning raputas aeglaselt pead, samal ajal oma MP3e välja lülitades. "Eih, ma rohkem lõuna poolt, tulin ilusat elu Rooma veetma," naeratas neidis ning asetas muusikapleieri enda kõrvale põrandale. Tütarlaps suunas oma pilgu Michaeli ilusatele silmadele ning naeratas. Ta ei osanudki midagi rohkem küsida ega lisada... Neidis lootis, et äkki vestluskaaslasel on mõtteid, millest rääkida.
|
|
|
|
Post by Michael Hayes on Feb 16, 2011 20:15:45 GMT 2
Michael noogutas mõtlikult. "Nojah.. Väga viks," märkis ta naeratuse saatel. Ta ajas pea kuklasse ning silmitses taevast. Jälle. Kuid see oli üks poisi meelistegevusi, kui nii väita võis. Talle lihtsalt meeldis aegajalt vahtida valgeid pilvi helesinisel taustal edasi sõudmas, vihma alla sadamas hallikast taevast või tumehalle pilvi, mis tekitasid niivõrd sügava meeleolu, otsekui sundides inimest tungima oma isiklikemaisse saladustesse. "Millega sa tegeled? Vabal ajal ma mõtlen näiteks," küsis noormees viimaks. Ta langetas pea taas normaalsesse asendisse ja vaatas tüdrukule otse silma. Oli ju vaja ometi kuidagi teemat edasi arendada, sest niisama vaikimine oleks olnud veidi ilmetu.
|
|
