|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 21:48:16 GMT 2
Seda küll valjult välja ei öeldud kummagi poolt, kuid ka Nicole nõustus selle mõttega. Tänaseks nendest käikudest piisas. Seetõttu võiski Thomas näha tütarlast nõustuvalt noogutamas. "Seda pakkumist ma tagasi ei lükkaks," vastas Evannah naeratades, sammukest kõrvale astudes ning kaks sammu sinnapoole astudes, kus väljapääs asus, silmad siiski noormehe poole pööratud, oodates et temagi liikuma hakkaks.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 21:50:37 GMT 2
Thomas naeratas õrnalt. "Seda on mul vaid rõõm kuulda" sõnas ta ning pööras siis ringi ja hakkas ees minema. Üsna varsti olid nad väljapääsu juures tagasi, kust paistis valgust sisse. Kiirelt ronis Thom sealt üles ja ootas, et ka Nicole seda teeb.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 22:05:14 GMT 2
Nicole järgnes Thomasele, kui ta liikuma hakkas. Üsna üsna peagi oligi juba näha väljapääs. Nad ei olnudki nii väga kaugel käikudes, kuid Nicole teadis, et tegu oli suuremate käikudega, kui olid Pariisis. Seega oli päris palju nägemata. Tütarlaps väljus mõned hetked peale noormeest käikudest, seistes nüüd värske õhu käes. Alles nüüd mõistis ta, kui rõhuv oli olnud maa-all käikudes viibimine.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 11, 2011 22:10:14 GMT 2
Lõpuks kui ka Nicole oli väljas nägi mees teda üsnagi korralikult. Neidis oli alles noor. VÕib olla kaheksateist täis, vähemalt nii mehele tundus. "Nõnda, et siis kuhu sa minna eelistad?" küsis ta vaikselt, oodates mõnda kohta peale katakombide.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 11, 2011 22:57:20 GMT 2
"Ma ei teagi," tunnistas Nicole ausalt, taskulampi välja lülitades ning seda tagasi taskusse libistades. "On siin lähikonnas mõni koht?" esitas ta siis aga küsimuse. Tõdemus oli see, et Evannah ei olnud veel nii kaua Roomas viibinud, veel vähem selles linnaosas. Ta oli siiski alles nüüd hiljuti ülikooli astunud. Muidugi oli see vaid aja asi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 12, 2011 19:06:17 GMT 2
Thomas mõtles hetke ning noogutas seejärel. "Jah, ma usun et see koht võib sulle isegi meeldima hakata" sõnas ta kerge naeratusvarjundiga näol. "Lähme siitkaudu," sõnas ta kui osutas käega paremale ning hakkas kergelt kõndima. "Nii et sa oled siis uus Roomas, jah?" küsis mees.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 12, 2011 19:53:35 GMT 2
Nicole muigas säärase arvamuse peale, kehitades vaid hooletult õlgu. Noh, võimalus oli ju tõepoolest olemas. Kuigi tal polnud hetkel õrna aimu ka, millist masti võiks see koht olla, kuhu nad nüüd suundusid. "Võib ka nii öelda," tunnistas tütarlaps noormehe küsimuse peale. "Selles linnaosas kindlasti," lisas ta siis, ümbruses viivuks pilguga ringi ekseldes, enne kui see tagasi Thomasele naases.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 12, 2011 20:17:11 GMT 2
Thomas noogutas kergelt. "Nojah, oleks pidanud sellest aru saama, kui sind seal all kohtasin... tavaliselt ma seal inimesi ei kohta" sõnas mees kerge muigega . Varsti jõudsid nad parklasse. Mees otsis taskust välja auto võtme ning auto kesklukk piuksatas lahti. "Ole lahke" sõnas ta naeratades, kui avas ukse neidisele, et too kõrvale istuks
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 12, 2011 20:23:50 GMT 2
"Sinna siis tõesti ei tikuta eriti?" Nicole hääles oli tõepoolest siiras üllatus. Ta ei olnud arvanud, et on ainukene imelik, kes sinna tikkus. Tõsi. Pariisi katakombid olid enamikult tsiviilelanikele lausa keelatud, kuid seal käidi ikka. Põhiliselt muidugi hullud noored või sellised.
Kui nad parklasse jõudsid ning järgmisel hetkel talle autouks avati, libistas neidis ennast sujuvalt kõrvalistmele. "Sulle siis meeldib üksinda säärastes kohtades jõlkuda?" küsis neidis viimaks uudishimulikult.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 12, 2011 20:57:00 GMT 2
Thomas noogutas kergelt neidise sõnade peale. "Jah. Sinna on mindud, kuid on juhuseid kui enam tagasi ei tulda." lausus ta vaiksel toonil, kuni neidis autosse istus. Mees lükkas ukse kinni ning istus ise juhikohale ja käivitas auto alustades sõitu sealt minema. "Võib nii öelda küll jah. Seal on mõnusalt vaikne ja seal pole ka mitte kedagi teist, kui nüüd muidugi tänane välja arvata" lausus ta õrna naeratuse saatel.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 11:19:13 GMT 2
Evannah hammustas kergelt alahuulde. Polnud vist vaja mainida, et kui ei oleks olnud Thomast, oles tütarlaps nähtavasti isegi nende juhuste hulka kuulunud. Tal olid tõepoolest kalduvused valida kahe variandi hulgast just nimelt see, mida ei peaks valima, nagu ka ennist käikudes võis järeldada.
Noormehe järgneva jutu peale naeratas Nicole vaikselt. "Mnjaa," venitas tütarlaps, helerohelised silmad viivuks Thomasel viivlemas, enne kui ta need aknast välja tagasi suunas. "Mul ei olnud sihilikult plaanis su mõnusat õhkkonda rikkuda," tunnistas ta naeratades.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 11:23:02 GMT 2
Thomas naeratas kergelt. "ma ei saa seda sulle pahaks panna. Sa ei teadnud et ma seal olen, ja võib olla oligi isegi parem et sa mind seal leidsid, muidu poleks ma sealt arvatavalt enne õhtut väljunud." lausus mees ja lisas kiirust, kuna nad jõudsid ühele toredale sirgele kus aeglaselt sõita oli põhimõtselt võimatu. Varsti keeras mees vasakule, kus oli silt uudelinnaossa, kus oli palju rohkem võimalusi söömas käia ning mehel oli kindel plaan külastada ühte oma lemmikut.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 11:38:16 GMT 2
"Tore, et mul oli võimalik kasulik olla sellisel juhul," arvas Evannah naeratades. "Nähtavasti, kui ma oleksin sinna sattunud ajal, mil sind seal ei oleks olnud, ei oleks ma üldse enam välja tulnud," sõnas neidis, enda pead veidikene tahapoole toedates, mugavalt vastu istme seljatuge.
"Kuhu me täpsemalt suundumegi?" küsis Anna siis korraga, olles jälginud aknast mööduvaid ehitisi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 11:42:07 GMT 2
Thomas kergitas kulme neidse vastuse peale. "Miks sa nii arvad, et sa polekski sealt välja saanud?" küsis mees vaiksel toonil. "Ma arvan et sa oleksid sealt ilusti välja saanud. Ja üldse ei tasu ennem mõelda sellistele probleemidele kui need käes ei ole." lisas ta juurde uue naeratuse saatel. Viimase küsimuse peale kehitas ta vaid õlgu. "Sinna kuhu tee viib.." lausus mees ning mõne minuti pärast keeras ta ühe suuremat sorti pilvelõhkuja ette ja peatas auto, astudes välja ning avades neidisele ukse.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 11:48:12 GMT 2
Nicole muigas vaikselt, noormehe küsimust ning sellele järgnevaid sõnu kuuldes. "See oleks lihtsalt minu moodi olnud," sõnas tütarlaps täiesti ausal häälel. Kuuldes siis aga, et nad lähevad sinna, kuhu tee viib, pani see Evannahi paratamatult naeratama. Kõik teed viisid Rooma, kuid kuhu viisid Roomas asuvad teed? Leides end sellise asja peale mõtlemas, pani see neidist veelgi rohkem naeratama, kuni viimaks auto peatus ning talle uks avati. Sujuvalt libistas Nicole ennast autost välja.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 12:10:33 GMT 2
Thomas lukustas auto uksed. "Siin saab üsna hästi süüa" lausus mees naeratades. "Kas läheme?" Küsis mees, kui avas pilvelõhkuja ukse, et neidis sinna sisse astuks. Peale seda kui nad sisse said, liikusid nad lifti poole ja sõitsid katusekorrusele. Seal asus üks restoran, mis oli imelise vaatega päikesele. Ja kuna praegu hakkas just päike loojuma, siis otsustaski mees, et võiks siia tulla.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:17:05 GMT 2
"Ma ei arvakski, et sa valisid mõne koha, kus toit süüa ei kannata," sõnas Evannah naeratades, astudes avatud uksest sisse, vastamise asemel. Lifti jõudnud, tundis neidis kerget ebamugavust, kui see sõitma hakkas, hammustades endale viivuks keelde. See tobe jõnks, mille lift tegi läbi siis, kui ta liikuma hakkas või seisatas, ei meeldinud tüdrukule kunagi mitte üks teps.
Kasutanud juhust, et lifti seinale oli kinnitatud peegel, kontrollis Nicole oma välimust. Riietus oli isegi tema kohta tavaline, kuna erinevalt oma tavapärastest toppidest ning tagidest oli ta otsustanud justnimelt täna kanda dressikat. Kuid seda ei saanud kuidagi parandada. Selle asemel vabastas tütarlaps oma punased juuksed hobusesabast, lastes neil lihtsalt vabalt ümber näo vajuda. See parandas pilti natukenegi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 12:21:43 GMT 2
Varsti avanes lifti uks ja avaldus päikse paiste koos inimestega, kes olid vägagi pidulikult riides. Kuid mees ei lasknud end sellest absoluutselt häirida. Ta liikus liftist välja ja jõudis registratuuri laua juurde ulatades sinna lihtsalt ühe sildi. Kohe varsti juhatati neid ühte vabasse lauda, mis oli ka tegelikult ainus seal.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:26:57 GMT 2
Nicole pani aga avanev vaatepilt siiski ebamugavust tundma. Muidugi, see vaade oli lausa hingematvalt kaunis. Kuid kogu see koht näis olevat tõepoolest pidulik ning formaalsete õhtusöökide killast. Talle hakkasid silma triiksärgid, mõnelpool pintsakud, kenad kleidid. Ja tema ise oli sinna ilmunud teksade ning dressipluusiga. Kuid keegi ei saanud seda talle pahaks panna. Kodust väljudes ei olnud ju tütarlaps ettenäinud, et ta siia jõuab.
Kui nad lauda juhatati, üritas Evannah ebamugavustunnet endas alla suruda, libistades end lauani jõudes selle taha istuma. Võib-olla oligi talle osaks saanud mõni altkulmu saadetud pilk, kuid igatahes oli neidis seda ignoreerinud, naeratades nüüd selle asemel, jälgides kuidas nende ette lauale menüüd toodi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 12:33:27 GMT 2
Thomas naeratas kergelt Nicolele kui ta nägi tema pilku üle rahva minemas ja rahva pilku tagasi tulemas. "Kõik korras?" Küsis ta vaikselt, kui tütarlapse pilk tagasi tema juurde jõudis. Võib olla oleks mees pidanud ette hoiatama kuhu ta neidise viib, kuid kui ta oleks seda teinud siis poleks Nicole temaga kaasa tulnud, seega otsustas mees lihtsalt üllatuse kasuks nagu see seda ka praegu oli, vähemalt Nicole jaoks...
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:39:08 GMT 2
"Jah, ma lihtsalt," alustas Evannah, kuid hammustas siis huulde ning raputas imeõrnalt pead, oma silmi nüüd Thomasel hoides. Nii oli lihtsam seda pisikest häirivat fakti eirata. "Tunnen ennast lihtsalt natukene üldisest kontekstist väljas," tunnistas tütarlaps üsna ausalt, kuna see oli ju tõsi.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 12:47:32 GMT 2
Thomas naeratas talle. "Võta rahulikult, sa oled siin minuga." lausus ta vaikselt. "ja nagu sa näed pole ka minul mitte midagi pidulikku seljas." lisas ta kiirelt juurde kui menüü kätte võttis ja sealt vaatama hakkas mida sel õhtul süüa. "On sul valik tehtud? "Küsis mees, et jutu teemat riietuselt eemale viia
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 12:55:28 GMT 2
Evannah naeratas vaikselt selliste sõnade peale. Kuid ta oli siiski tüdruk ning naissoole oli mingil määral läbi aegade tavaks saanud oma väljanägemise pärast muretseda. Ka Nicolele, kes oli juhtunud kasvama Pariisi koorekihis. Kuuldes siis aga noormehe poolt tulnud küsimust, libisesid neidise silmad tagasi menüüle, mille ta juba ennist kätte võtnud oli. Valik oli kenake ning hämmatavalt paljud toidud olid uudse nimega. Selle mõtte juures pidi neidis endale meenutama, et põhjus oli selles, et need olid itaalia keelsed. Seiranud silmadega veel momendi nimesid, noogutas ta siis jaatavalt.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 13:16:34 GMT 2
Saanud jaatava vastuse naeratas ta kergelt. "Tore, siis tellime" sõnas ta ja ka üsna varsti möödus üks kelner, kes oli valmis tellimuse võtma. "Ole lahke" sõnas mees, lastes neidisel oma tellimus ennem esitada ning pärast seda ütles Thomas kelnerile mida tema soovis, tellides samuti ühe maja parima veini.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 13:25:50 GMT 2
Olles esitanud enda tellimuse, suundusid Nicole silmad Thomasele. Tema kaarjad kulmud kerkisid veidikene, kui noormees ka veini tellis. Kuid loomulikult polnud tütarlapsel midagi selle vastu. Teda oli juba loomupäraselt veiniarmastajaks kasvatatud, seega miks tal olekski pidanud midagi selle vastu olema? Kelner korjas nende käest menüüd ning eemaldus.
"Kaunis," pidi Evannah siiski kommenteerima, kui tema helerohelised silmad sealt avanevale vaatele libisesid. Polnud küsimustki, miks see koht nii täis oli. Eriti veel praegusel ajal, kui päike vaikselt loojuma hakkas. Õhtusöögi jaoks lausa suurepärane aeg ning koht.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 13:52:03 GMT 2
Thomas noogutas. "Jah, seda see on" sõnas ta vaikselt... varsti toodi lauda eelvein, et ootamine veidike lõbusamalt läheks. Thomas tõstis oma klaasi. "Terviseks" ütles Thom naeratusega.
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 14:05:37 GMT 2
Evannah naeratas kergelt, libistades sõrmed ümber enda klaasi, seda samuti kergelt tõstatades. Tütarlaps puutus muiates õrnalt klaasiga vastu noormehe tõstetud klaasi ning noogutas kergelt, korrates Thomase sõnu: "Terviseks."
Neidis rüüpas kerge lonksu ning asetas klaasi lauale tagasi, silmitsedes nüüd vaate asemel uudishimuliku pilguga Thomast. "Millega sa tegeled üldse?" uuris Nicole huvitunul häälel, pead veidikene viltu kallutades.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 14:12:40 GMT 2
Thomas võttis kerge lonksu oma klaasist ja langetas siis selle lauale tagasi. Vein oli üsna hea, kuid mitte nii hea kui see mis mees tellis toidu kõrvale. Küsimuse peale kehitas ta kergelt õlgu. "Esialgu proovin lihtsalt elada, kuid teisesjärgus oman oma vanamehe äri siin linnas." sõnas ta vaiksel toonil, kuid viimane osa oli muidugi vale. Tal ei olnudki kunagi isa olnud ja see äri siin linnas oli aastatega tema rajatud. "Kuid sina ise ?" Küsis mees naeratades. "Peale koolis käimise ?"
|
|
|
Post by Nicole E. Rousseau on Feb 13, 2011 14:26:21 GMT 2
"Mis äri?" küsis Evannah uudishimulikult, ennast veidikene ettepoole kallutades. Tema sõrmed libisesid taaskord veiniklaasi ümber, kuid ta ei võtnd sealt lonksu, vaid lihtsalt liigutas kergelt seda vedelikku seal sees. "Hetkel ei olegi midagi muud kindlamat, peale ülikooli," tunnistas ta ausalt. "Võtan lihtsalt igast päevast ja võimalusest viimast," lisas Nicole naeratades ning asetas nüüd klaasi huultele, sealt kergelt veini rüübates.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 14:32:37 GMT 2
Thomas naeratas neidise vastuse peale. "Nii peabki elama... nagu iga hetk siin ilmas oleks viimane" lausus Ian vaiksel toonil, kui taaskord klaasi lauale asetas. Äri kohta kehitas lihtsalt õlgu.. "Ah mõned restoranid on" sõnas ta muuseas ja ootas juba millal toit serveeritakse.
|
|