|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 10, 2011 20:09:48 GMT 2
Päike oli ammu taevakaare taha peitu pugenud kui Leviathan sammus kindlalt pargi poole. Taevasse ilmunud suur, veidike poolik, kuu tekkitas kummalisi varje tänavatele kuid noid noormees ei kartnud. Milleks?
Leviathan ei teadnud, miks ta üldse oli otsustanud parki tulla. Oli see üldse veidike äärelinna pargike, kust võis leida huvitavaid inimesi ning asju. Lev istus viimaks pingile ning venitas oma pikad jalad välja.
Tumedates riietes olevana ei paistnud ta just kõige paremini välja. Pea mõtteid täis, ei liigutanud noormees ka end just eriti palju.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 10, 2011 21:17:41 GMT 2
Sügaval oma mõttetes olles kõndis noormees läbi pargi. Tema kõnnak oli kindel, kuid pilk oli keskendunud enda ette, olemata sellest oli noormehe vaimusilmas muud pildid ees, seega näha teed korralikult tal ei õnnestunud. Evanil oli plaan läbi pargi minna kesklinna poole, kuigi kindlalt mõtet, mida seal teha tal polnud. Võib-olla oli õige aeg lihtsalt end vabaks lasta ja lõpetada nii sügav keskendumine kõigele. Matthew tundis tugevat kipitust oma peopesal ning ta teadis mida see tähendas. Nicolel oli loll harjumus suruda oma küüsi peopessa ning see mõjutas ka Matthewd. Oma pilgu käele viinud ei märganud ta pingil istuvat tumedat kuju ning komistas tolle jalge otsa. Osava liigutusega jäi ta siiski seisma, kuigi tavaolukorras oleks ta käpukil maas vast.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 10, 2011 21:29:06 GMT 2
Leviathan ei pannud enne tähele, et keegi tema poole sammus kui too tema jalgade otsa koperdas. "Andke andeks, minu koivad vedelevad siin nõnda avalikult," lausus ta automaatselt, täpselt uurimata, et kes tema jalgade otsa nüüd komistanud oli. See ei olnud küll eriti tavapärane, et keegi tema jalge otsa komistanud oleks kuid siiski seda aegajalt juhtus.
Huvist hakkas aga noormees uurima, kes tema jalge otsa komistanud oli. Millegi pärast tundus too noormees, küllaltki tuttavana. Kust, seda ei suutnud Leviathan meenutada kuid mees tundus kohe väga, väga tuttav.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 10, 2011 21:46:28 GMT 2
Evan polnud selline isik, kes hakkas koheselt tüli norima või karjuma, et võtku koivad eest ära. Noormees seisis pingi ääres ning vaatas tüüpi, kelle jalad talle ette olid jäänud ja turtsatas vaikselt tolle kommentaari peale. "Noh, peaasi, et nad rohkem kellelegi ette ei jää,"vastas noormees õlgu kehitades. Ta ei plaaninud oma tuju rikkuda mingi sellise pisiasjaga. Nüüdseks hakanud eristama selles pimedas isikut, kellega ta kõnetas kortsutas noormees kulmu. Ta teadis seda isikut, kindla peale teadis. Ainuke probleem oli see, et ta oli siin piisavalt palju aega veetnud, et osasid nägusid unustama hakata. Pealegi talle tundusid tuttavad näojooned.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 10, 2011 21:54:15 GMT 2
"Eks ole tark mõte tõesti need eest ära koristada," lausus Leviathan muigega tundmatule, ent samas nii tuttavale noormehele. Pimedusest hakkasid noormehe näojooned aina selgemini eralduma. Lev tundis kohutavalt pahameelt oma mälu peale, et ta ei suutnud meenutada, kus varem ta neid nii tuttavaid näojooni näinud oli.
Leviathan silmitses ja äkitselt hakkas talle koitma. Ei saa ju olla tema vend või saab? Mitu sajandit ta oma venda näinud polnud? Too on kindlasti kuskil mujal kui selles samas linnas, kust sõda neid lahku viis? See polnud ju võimalik, et samas linnas komistaks tema vennaraas tema jalgade otsa. Sellised asjad juhtusid ainult surelikke lihtlabastes juturaamatutes.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 10, 2011 22:06:10 GMT 2
Evan polnud just inimene, kes kedagi jõllitama jääb, kuid paistis, et ka teine noormees vaatab teda kahtlustava näoga. Kust ta teda teab. Matthew hakkas oma mõtetes üritama näojooni kokku panna ning seda nägu meenutada, et kus ta teda näinud on. Kuigi noormehel oli suurepärane mälu, siis seekord paistis see ebaõnnestunud katsetus. Noormees keeras võõrale selja ning hakkas juba aeglaselt eemale sammuma, kuni peatus. Talle hakkas koitma, kuigi see ei olnud mingitki pidi loogiline. Kas see on võimalik, et see on tema vend? Too polnud teda tõesti sajandeid näinud, seega ta polnud kindel. Keeranud oma pilgu tagasi tumedale kujule, kes oli temast eemal. "Samuel?"päris noormees tõsise hääletooniga. Millegi pärast oli Matt kindel, et talle öeldaks ei ning ta saab rahus edasi minna.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 13, 2011 14:11:58 GMT 2
Leviathan leidis viimaks, et see ei saa olla tema vend ning kui tundmatu hakkas edasi kõndima. Tundus see kindel olevat, vend tunneks ikka ju venna ära, või mis? Aga siis pööras äkitselt kuju ümber ja küsis, et kas ta on Samuel. "Evan?" küsis Leviathan ebaviisakalt vastu. Muidugi oleks viisakas olnud öelda, et jah, ta on Samuel, isegi siis kui ta enda kohta seda nime väga, VÄGA, harva kasutab, sest rohkem on ta ikkagi Leviathan. Aga see, et see poiss, kes talle kohutavalt kedagi meenutas, keda ta meenutada ei suutnud, küsis, et kas ta on Samuel, oli rohkem kui imelik. See ei saanud ju olla keegi teine, ega ju?
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 13, 2011 15:25:45 GMT 2
Kui võimatuna see hetkel ka ei tundunud, paistis et see on ta vend. Evan sai sellele kinnituse, kui kuulis oma nime pärimise vastu. Suvakas ei oleks ju vastanud nime küsimusisele tema nimega võimis? Ta pidi tõdema, et see noormees, kes istus pingil oli tõesti kohutavalt Samueli moodi. Liiga sarnane, vast isegi teisikulaadne. Matthew jäi seisma käed taskus ning lihtsalt jõllitas oma venda, mida ta oleks pidanud nüüd ütlema? "See ma olen jah," vastas noormees kindlusega, kui talle meenus, et küsiti tema kohta. Ta ei osanud midagi teha, kuna ta polnud Leviathani näinud paar sajandit ehk? Tegelikult mäletas ta aastaarvu suurepäraselt, kuigi meenutada väga ei soovinud.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 13, 2011 23:20:43 GMT 2
"Tore," vastas Leviathan ning oli nüüd veidike kimpus. Mida öelda vennale, keda sa paar sajandit näinud ei ole? Et oi kui tore näha sind. Kuidas sul läinud on? Kuidas tööga on? Jagub ikka? Millalgi külla tahad tulla? Mul alumisel korrusel hea soe olla. Levi mõistus jooksis kiiremini kui ta oleks tahtnud kuid ometi ei osanud ta midagi mõistlikku öelda. "Pole sind mitu sajandit näinud," kohmas ta viimaks, vaadates maha. "Kuidas sul siis ka läinud on?" Olgu, enam hullemaks vist minna ei saa, leidis noormees viimaks ning vaatas maad. Ei, kindlasti sai hullemaks minna, mõtles Lev pahaselt ning vaatas uuesti venna poole.
|
|
|
|
Post by Evan Matthew Sommers on Feb 14, 2011 7:24:25 GMT 2
Evan seisis ikka veel samas kohas, mis siis, et see oli eemal pingist. Paar sajandit-õige, nad polnud näinud pikalt ning tegelikult oli Rooma just see koht, kus nende teed lahku läksid. Pikka aega arvas Matthew pärast seda, et siia ta enam ei naase. "Tõsi, pole tõesti kokku sattunud," tõdes noormees tõsisema hääletooniga. Kuulnud küsimust aga Matt turtsatas. See oli tõesti õige küsimus mida küsida. Mida oleks Leviathanile see vastus andnud, kuid ta oleks öelnud hästi, halvasti, toredasti või midagi sarnast? "Tasapisi," ütles noormees, kes otsustas siiski vastata.
|
|
