Metroos

[Evan Matthew Sommers]

Tipptund oli ammu möödas, käes oli suhteliselt hiline aeg ning vähesed inimesed olid metroojaamas. Evan istus ühel jaama pingil ning silmitses endast mööduvaid ronge. Miks pidi olema nii, et tema kaitsealune koguaeg komistas või käna pani, see hakkas talle nii palju mõju avaldama. Noormehe ilme oli mõtlik ning mida rohkem metrooronge möödus, seda rohkem kadus noormehe ajataju. Matthew sirutas oma jalad enda ette ning surus käed rinnale. Tundus, et jällegist pitsitab tema peopesa. Peaks Nicolega kohtumisel mainima, et ta selle lolluse ära lõpetaks. Tegelikult kuidas ta talle seda ütleb? Et see on lihtsalt tobe harjumus? Vaevalt see aitaks.

[Beatrix Diaz]

Beatrix liikus mööda jaama edasi, otsides vaba pinki. Tema peenikesed käed olid põimitud ümber raamatuhunniku. No mis teha, kui raamatud kotti ei mahtunud. Ta jäi korraks seisma ja vaatas ringi, punakas-pruunid silmad pinki või mingit muud toetuskohta otsimas. Kuid seda leidmata, kohendas tüdruk halli koti pikka rihma enda õlal ning sammus edasi. Tundus nagu inimesed poleks teda märganudki, sest ta oli üsna pisikest kasvu ning pidi seetõttu kikivarvukile tõusma, et sellest rahvamassist üle näha.

Ja lõpuks leidis ta selle. Beatrix ohkas kergendunult, kui nägi ühel pingil istumas vaid ühte poissi. Otsemaid suundus ta sinna ning võttis juba varsti graatsilise kergusega pingil istet. Sättides paremini raamatuid enda süles, vaatas ta ringi. Poole tunni pärast pidi tema metroo tulema. Inglid saavad küll kõigest ühe sekundiga ühest maailma otsast teise rännata, kuid ta tahtis tunduda võimalikult inimlikuna. Ta tahtis ise tunda nii nagu ta oleks inimene olnud.

[Evan Matthew Sommers]

Evan tundis jälle kripeldavat tunnet oma peopesas ning ohkas vaikselt. Palju võis üks inimene oma teravaid küüsi peopesasse suruda viie minuti jooksul. Märganud tütarlast, kes ta kõrvale istus viis Matthew korraks pilgu temale ning siis raamatuvirnale, mis tema käes oli. "Raamat on hea meelelahutus,"mainis ta vildakalt naeratades. Ta isegi ei teadnud, miks ta kippus võõrastega rääkima. "See ning see on head,"lausus noormees ning osutas kahele neist. Tema lemmikautorid. Evan poleks imestanud kui see neidis ta kõrval oleks ehmatanud ja teise kohavalinud.

[Beatrix Diaz]

Beatrixil olid seljas mustad kitsad teksad, mustad ketsid valgete paelte ja sama värvi ninaga, valge liibuv t-särk ja selle peal tibukollane eest lahti olev pusa.

Neiu pilk peatus hetkeks pikemalt enda kõrval istuval noormehel, keda ta silmanurgast veidi vahtis, kuid juba varsti suunas ta silmad jälle metroojaamas ringi käima. Miks ta end nii vara sinna kohale vedanud oli...

Järgmine tuli üsna ootamatult. Poiss hakkas rääkima ja arvatavasti temaga, sest enda kõrvale vaadates ei paistnud seal kedagi olevat ning tüübi silmad olid suunatud tema omadesse. Ta muigas, kui mees tema raamatuid kommenteeris. "On," noogutas ta kergelt kaasa. Ta ei teadnud lihtsalt, mida muud ta ütlema oleks pidanud.

[Evan Matthew Sommers]

Noormees kuulis ühte napisõnalist vastust ning vaatas enda ette. Okei, tundus, et see tütarlaps ei olnud just kõige jutukam, vähemalt ei paistnud selline. Evan silmitses raamatuid viivuks uuesti ning hammustas seejärel alahuulde. Noormees lasi oma ristitatud käed lahti, nüüdseks langesid need vabalt tema kõrvale. Parema käel tundis ta tugevat torkavat valu korraks ning kortsutas kulmu, kui nägi sinna tekkivat sinakat laiku, mis samas kiiresti hajus. Paistis, et tema kaitsealune ei osanud üldse rahulik olla ning mitte kukkuda. Matthew käes oli münt, mida ta keerutas kahe sõrme vahel, kuid järsku kukkus see maha. Täiest tahtmatult oli see veerenud selle tüdruku jalge alla. "Vabandust, saad sa mulle mu mündi anda?"päris Evan vabandavalt naeratades ning keeras oma pilgule neidisele.

[Beatrix Diaz]

Beatrix oli enda tähelepanu möödakõndivatele inimestele koondanud kui järsku tema kõrvu mingi kõlksatus kostus. Selle kuulmiseks pidid siiski väga head kõrvad olema, sest inimeste hüüded ja jutupomin summutasid teised helid täielikult. Ta viis pilgu enda ketside juurde ning märkas nende vahel mingit läikivat asja. Ja siis tuli juba selle sama poisi poolt uus küsimus. Ta ei suutnud end enam tagasi hoida ning hakkaski vaikselt naerma, korjates mündi seejärel üles ning ulatades selle tagasi selle omanikule. "Sa ei pea mingeid... selliseid asju korraldama, et minuga jutu peale saada," ütles ta lõbusa naeratusega, "Või sain ma valesti aru?" Ehk oli see lihtsalt kokkusattumus?

[Evan Matthew Sommers]

Saanud oma mündi tagasi, toppis noormees selle taskusse tagasi. Kuulnud selle peale tütarlapse kommentaare hakkas ka Evan naerma. "Nähtavalt kukkus see valesti välja," ütles noormees rahuliku hääletooniga. "See kukkus kogemata, ma ei visanud seda maha meelega,"selgitas Matthew ning tema näol laius naeratus. "Aga sellegi poolest, ma olen Evan,"ütles noormees pead end tutvustades. Miks ka mitte? Kui neidisele midagi ei meeldiks võib ta iga hetk eemale astuda. Matt seda ei kartnud. Ta oli spontaanne.