|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 17, 2011 10:10:04 GMT 2
Thomas pidi taas noogutama. "Jah ma tean, et haldjad on samuti ühed esimestest siin maailmas." lausus ta vaiksel toonil, pöörates oma pilgu nüüd kirikule ja seda vaikides uurides.. see oli olnud palju suursugusem aegades tagasi... kuid praegu... on siit üle käinud mitmeid sõdu ja inimesi... eriti inimesi.
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 17, 2011 17:21:39 GMT 2
"Miks sa siis arvad, et ma nii noor olen?" Robert oli veidike uudishimulik, samas kui hingedega, kes olid ümbruses luusinud, jälle rääkima hakkas. Muidugi mõtetes. Mõnikord võisid need vaimud päris head vestluskaaslased olla. "Ei usu, et ühtegi nii vana haldjat oleks?"
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 18, 2011 8:00:33 GMT 2
Thomas noogutas kergelt. Hea tähelepanek muidugi. "Ma usun et sa oled küll inimkonnaga võrreldes vana, kuid kui sa teaksid kes ma olen, siis ma usun et sa saaksid aru, miks ma ütlen et sa oled noor, et teada mind" sõnas ta vaiksel toonil, kui pilgu hoonelt temale pööras.
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 18, 2011 18:19:16 GMT 2
"Ma võib-olla ei tea sind otseselt, kuid ma olen kohtunud sinu rassi esindajaga," vastas Robert, kuigi sai väga hästi aru, et on mõttetu sellel teemal vaielda, kui Thomas ei avalda enda vanust ning Robert ka mitte. Robi mõtted töötasid praegu vist ülehelikiirusel, kui ta meenutas enda minevikku, mis nii kaugel oli. Isegi teised hinged kaevasid tema mälestusi välja.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 19, 2011 12:38:46 GMT 2
Thomas noogutas kergelt. "Seda ma täitsa usun, meid oli vanasti palju rohkem. Nüüd on minu suguseid väga vähe alles jäänud... kuid siiski alles oleme." sõnas ta rahulikul toonil, meenutades aegu, mil neid oli tõesti palju...
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 19, 2011 19:29:03 GMT 2
"Kui te tõesti olete nii haruldased, nagu sa väidad, siis oli see kohtumine jah tõesti ammu. See seletab tõesti seda, miks ma midagi meenutada ei suuda," sõnas Robert veidike eemalolevalt.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 20, 2011 11:43:42 GMT 2
Thomas muigas taaskord. Ta mõistis täielikult miks Robert ei mäletanud, kellega tegu on - inglid ongi sellised, nad on märkamatud ja ei jäta endast jälgi ega tutvusta end kunagi terviklikult. "Kui ma teada tohin, siis miks sind huvitab kes ma olen?" küsis mees vaiksel toonil, viies oma pilgu Robertile.
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 20, 2011 17:23:08 GMT 2
"Sest sa arvad, et suudad mind meeltes tõrjuda. Ning ma tahan teada, mida ma siis ei mäleta, ja miks," vastas Robert ausalt. Taaskord polnud valetamiseks mingit põhjust.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 24, 2011 11:22:26 GMT 2
Thomas noogutas kergelt. "Mõjuvad argumendid," sõnas ta vaiksel toonil, kui oma pilgu Robertil hoidis. "Kuid siiski ma ei ole kindel, kas see on väärt avalikustamast oma olemas olu. Paljud arvavad, et meid enam ei eksisteeri, et me hukkusime.. ma soovin tegelikult et see jääkski nii, nii on lihtsalt palju rahulikum." lausus Thomas rahulikult.
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 24, 2011 15:21:20 GMT 2
"Noh, ehk ma saan varsti ise selle mälestuse kätte," muigas Robert vastuseks, kui pilgu mujale vedas, lastes hingedel enda peas koristustööd teha. Lõbus.
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 27, 2011 12:55:37 GMT 2
Thomas kergitas õrnalt kulme. "Arvad?" küsis ta vaiksel toonil. Võib olla isegi saab kätte, kuid selleni läheb veel aega... tuhanded aastad vajavad läbi vaatamaist, enne kui ta suudab leida üles selle õige mälestuse... kui suudab.
|
|