|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 13, 2011 15:08:32 GMT 2
Mount Everest. Maal kõige kõrgem punkt, kuhu veel minna sai. Ja siin oli sõna otses mõttes välistatud, et siin käiks lihtsalt mõni inimene vabaaega veetmas.
Seepärast tuligi Thomas siia.. kuid mitte inimese kujul, ta oli siin - Inglina. Ta lihsalt seisis ja vaatas pilguga kaugustesse, ja see oli parim koht selleks et vaadata kaugusi.
Siit nägi igasse ilmakaarde ja veel vägagi kaugele.. eriti kui sa olid ingel ja sa suutsid näha paremini kui inimesed...
Kinni ŽŽ
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 13, 2011 23:15:23 GMT 2
Leviathan teadis kohta kuhu ta minema pidi. Thomas ootas teda. Miks, seda täpselt noormees arvata ei osanud, kuid see polnud ka oluline. Lev kohendas end veidi ning ilmus siis kokkulepitud kohta. Mount Everesti tippu. Tema tavapärane maainimese välimus oli asendunud sellise välimusega, mis oli talle märgatavalt iseloomulik, lumivalge nahk - süsimustad juuksed ja silmad ning kiire liikumise soovil ka tiivad.
"Tere Thomas," ütles Leviathan neutraalsel häälel kui oli ennast mugavalt uuesti kahel jalal seisma sättinud ning tiivad kokku lappinud. Siin kõrgel oli täitsa jaheda võitu, Lev oli ära unustanud kui külmaks võis üleval kiskuda, temal tavaliselt sinna asja ei olnud.
|
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 14, 2011 20:14:27 GMT 2
Siin üleval said tõesti käia vaid inglid ja mõned üksikud muud müstilised olendid, kuid siiski oli see paik Inglitele natuke tähtsam, siin toimusid mõned üksikud koosolekud... või noh... vähemalt vanasti toimusid, kui kõik ei olnud veel selline.. selline nagu see on praegu.
Ja nagu oligi arvata, ei tulnud mehel eriti kaua oodata... Tema kõrvale jõudis üsna varsti üks tema vanimaid sõpru - Leviathan - selle nime järgi oli ta tuntud vanal ajal... täpselt nagu Carlyle... Kuid siis ajad muutusid ja oli vaja ka teist nime. Valik oli mitmekesine ja kõik langetasid otsuse vastavalt oma soovile.
"Tere Samuel," tervitas Tom vaiksel, kuid sõbralikul häälel inglit, kes ei olnud küll enam valge ingel... kuid ikkagi ingel ja sõber. "Mul on heameel, et sa tulid," lausus Thomas järgnevalt kui pea mehe poole pööras ja teda mõne hetke silmitses. "Vanasti tegid sa suitsu, ma loodan et sa maha pole jätnud," tegi mees kiire kõrvale põike kui ta kätte ilmus kiirelt tema suitsupakk, mille ta kiirelt avas ja sealt ka Samuelile pakkus, enne kui endale ühe võttis ja selle süütas.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 14, 2011 21:21:16 GMT 2
Samuel ei mäletanudki täpselt, mida ta üldse valgeks ingliks olemisest igatses. Võib-olla külmust ja sõprust. All kippus asi alatasa päris veriseks kiskuma ning see Samile just kõige rohkem ei meeldinud. Ta noogutas viisakusreeglile, olles kahe vahel, et ka hakkata kordama, et temal on nõnda samuti hea meel, või mitte. Viimaks otsustas, mitte korrata.
Leviathan turtsatas kui sõber alustas suitsu jutuga. "Looda sa," laususus ta veidi tögavalt ning võttis suitsu vastu. Lastes selle sõbral samamoodi süüdata.
"Kuidas ka läinud on?" küsis ta Thomaselt kui oli esimese suitsupahmaka välja puhunud.
|
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 14, 2011 21:32:54 GMT 2
Thomas naeratas kergelt mehe sõnade peale. Ega ta poleks arvanudki. See, et sa ingel oled, ei takista sul mingil määral maiseid mõnusid nautimast. Lihtsalt parim asja juures on see et sinu eluiga sellest asjast ei olene.
Küsimuse peale pidi ta tahtmatult ohkama. "Noh, nagu näed olen siiani veel alles... nendest vähestest, kes meist alles on üldse jäänud," tõdes mees kurba tõsiasja. Neid oli vähe tõesti.. võrreldes varasemate aegadega liigagi vähe. "Ja sinul?" küsis mees peale pisikest pausi, mil ta sai tõmmata korraliku kopsutäie parimat suitsu.
|
|
|
|
Post by Samuel Leviathan on Feb 17, 2011 20:49:25 GMT 2
"Oi jah," ohkas Leviathan ja lisas lõbustatult: "Kui te nõndamoodi jätkate hakkan mina teist korda langemisele mõtlema, ei tea, kas ma saaksin siis uuesti valgeks?" Lev vaatas suitsu ja muigas, mis tunne oleks olla lihtsurelik, kelle eluiga reaalselt lühenes, kui suitsu tehti. Lev polnud kunagi päriselt elanud ja nõnda tekkisid tal ikka ja jälle sellised küsimused, mis tunne oleks.. elada.
"Tasapisi, viimasel ajal on elu kuidagi igavaks muutunud, liiga palju rahvast on all ja need kraaklevad omavahel, mitte ei toimu midagi ühtset, see on niiiii tüütu," lausus noormees muigega. Kakluseid ei olnud ta kunagi päriselt heaks kiitnud, mis muidugi oli tema puhul veidike kummaline.
|
|
|
|
Post by Thomas I. Carlyle on Feb 18, 2011 8:07:37 GMT 2
Thomas naeris kergelt Samueli märkuse peale. "Jah, see oleks tõesti huvitav kogemus," sõnas ta õrn naeratuse varjund veel näos, kui ta uuesti oma käe tõstis et suitsu tõmmata. Langemisega oli läbi aegade olnud igasuguseid vaidlusi ja jagelemisi. Kõigil olid omad seisukohad ja keegi mitte kedagi teist ei toetanud. Lõpuks, läbi suure vere ja mölina, saadi siiski asjad paika ja otsustati ära, mida tehakse langenud inglitega.. muudetakse deemoniks. Kuigi see ei ole kunagi eriti ahvatlev vaade olnud, on sul siiski alati kindel tagamaa.. kui sa peaksid langema, siis sa vähemalt ei kao unustuste hõlma, vaid jääd eksisteerima.
Kuuldes taas Samueli sõnu ja kirjeldust all pool toimuva kohta, noogutas ta kergelt. Ta sai sellest isegi teatud määral aru. "Kuidas nüüd öelda... see on nende loomuses. Nad ongi sellised ja nad on sellega rahul. Midagi muuta oleks mõtetu, see ei läheks läbi." lausus ta pilk suunatud ikka ja jälle kaugemale ja kaugemale. Siit oli lihtsalt niivõrd palju vaadata. Iga kord, kui ta siia sattus, ta lihtsalt jälgiski seda ümbritsevat mis siin üleval toimus.
|
|
