|
|
Post by Judith Dark on Feb 16, 2011 19:01:36 GMT 2
Crossroads demoni punased silmad, mis olid emotsioonitud ja näisid lausa klaasistunud välja, silmitsesid täiskuud, mis seisis liikumatult madalal metsa kohal, kattes selle hõbedase helgiga, mis peegeldus ka neiu silmadest ja nahalt tagasi. Judith oli künkal pikutanud juba tunde. Mitu päeva ilma ühegi lepinguta ning ilma ühegi teise ülesandeta, mida võis vabalt teha ka mõni noor deemon. Uskumatu, et ta pidi seda mõtlema, kuid üle mitme aastasaja on Judithil igav. Hellhoundi oli suutnud ta minema saata selleks ööks, sest täiskuu öö oli esimene öö, mille neiu veetis maa peal. Küll aga ilma kehata, aga siiski esimene öö väljas pool Põrgut ja Luciferi, kes koos Lilithi ja Alastairiga kolmekesi tal koguaeg kukil istuvad ja nõuavad rohkem hingi põrgusse. Kuid June ei saa ometi võtta suvalisi inimesi tänavalt ja neid suudelda, et kümne aasta pärast nende hing alla viia. Veel vähem võis ta lasta enda hellhoundil nad kohe sinna alla tirida. Ning ühe kõige vanema deemonina oli tal see õigus. Tappa suvaline inimene ja siis ta alla lohistada. Aga ta pole enam selline. Tapmine pole enam selline kui oled seda aastaid pikki teinud. Veri muutub järjest vastikumaks ning maa pealne elu järjest inimlikumaks. Põrgus oli vähemalt sul kogu aeg kell õlal, mis andis teada järjekordsest piinamisest või plaanist, kuidas ülemise korruse rahvale peapesu teha.
Käega õrnalt üle musta kleidi libistanud, ohkas neiu vaikselt. Välimuselt vaevu 20 aastane, aga hingelt vanem kui tsivilisatsioon. Kus on kompromiss?!
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 16, 2011 19:44:00 GMT 2
Robert kõndis rahulikult, vähmalt näliselt, mööda loodusparki ringi, ise mõndade hingedega, kes tema valduses olid, vaieldes. Lõpuks käratas ta, kuigi mõtetes, et nad vait jääksid, ja ohkas vaikselt, kui ta mõtted jälle tema enda omad olid. Kuigi endiselt hoomas vaimude mõtetest pahameelt. Kui armas. Haldjas oli tegelikult endast üpriski väljas, seega märkas alles pool tundi hiljem, et pimedus tema ümber keerleb. Oleks ta praegu kellegiga kokku sattunud... Robert taandas selle pimeduse, mida vaja ei olnud, ning hakkas endalegi märkamatult mingist künkast üles minema. Haldjas tajus seal kellegi olemust, kuid ei hakanud ennast peitma, vaid astus puude varjust välja, pilk neiul. "Tere," ütles mees enda tavapärasel vaiksel häälel, seekord mõtete lugemist isegi katsetamata. Polnud üldse tuju. Aga vaimud ikkagi sirutusid uudishimulikult naise poole. Nemad saavad ju igale poole. "Siin ei tohiks keegi olla," ütles Robert hetke pärast. Juba teist korda sattus ta seal kellegiga kokku. Imelik. Noormees surus käed tumemusta dressika taskutesse ning silmitses naist uudishimulikult, kuigi tema pilk oli külm ja võib-olla veidike eemalolevgi, kui ta seal seisis, pimedusega peaaegu ühte sulanud. Tumedad riided aitasid asjale kaasa, kuid blond juuksevärv mitte, ning ka erksad silmad andsid ta tihti välja, kui ta end just varjata ei soovinud.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 16, 2011 20:12:04 GMT 2
Silmad kuult pargile viies, kinnitusid need peadselt eemal liikuval figuuril ning keegi oli veel tema kõrval. Deemonina suutsid sa lisaks tõelisele olemusele ka neid näha, kes maiselt enam selle maailma juurde ei kuulunud. Vahel õnnistus, vahel needus, sest kui inimesed teaksid kui palju tegelikult kehatuid vaime nende keskel liigub, siis tuleks kogu riigikassa raha investeerida uute vaimuhaiglate ehitamiseks. Küllap seepärast väeti tõeline nägemine surelikelt ning anti see pikaealistele. Vähem draamat.
Silmad endiselt punast värvust, tõusis Judith istukile kui noormees talle lähenes. Samuti märkas ka neiu, kuidas neid ümbritsev pimedus tõmbus veidikene tagasi ning see tõttu võis ta arvata, et see inimene tema ees on üks neist andega lastest, keda Azazel taga ajab.
Muutes enda silmad uuesti pruuniks, viis neiu pilgu vaimudelt noormehele tagasi. "Tohiks ei tähenda seda, et siin ei või kedagi olla," lausus ta silmi mehel hoides.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 16, 2011 20:19:00 GMT 2
OT: Need vaimud ei ole Roberti kõrval võinii, pigem tema sees, seega pole neid võimalik näha. : )
Robert märkas väga hästi, kuidas tüdruku silmad värvi muutsid, kuid ei kommenteerinud seda, ei näidanud väiksematki üllatust välja. Järjekordne maagiline isik. Kas ta kunagi inimeste otsa ka satub? Alustuseks mingi tule valdaja poisike, siis tüüp, kelle rassi ta ei suutnud meelde tuletada ja nüüd see naine. Veider. "Tõsi," vastas Robert kergelt noogutades. "Aga miks sa siis oled siin? Ootad avastamist mõne valvuri poolt?" Robert ei tundnud end imelikult, et sedasi tema poole pöördus - teietamine polnud juba ammu tal kombeks, ning otsekohesus oli mingil määral täiesti oodatud. Peaasi, et natuke viisakust ikka säiliks. Haldjas suunas pilgu hetkeks taevale, kui ta vaimude, kes tüdrukut uurinud olid, arvamusi kuulas. Huvitav. Väga huvitav. Siiski ei näidanud ta enda üllatust või üldse tundeid välja, vaid suunas pilgu tuimalt tagasi neiule.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 16, 2011 20:48:07 GMT 2
OT: Vaimud võivad olla küll pigem sinu sees, kuid nende osalist aurat on siiski võimalik näha. Pealegi deemoni silmad suudavad näha neid ka sinu sees.
"Sama võiksin ma sinu käest küsida. Mida sa siin teed? Ekskursiooniks on veidikene hilja või mis," muutus Judith sarkasmiliseks. Täiskuu öö oli ainukene aeg, mil võis näha neiu iseloomu enne kui ta harjus maapealse crossroads demoni eluga. Ta oli ülbe, külm, verehimuline ja ükskõikne - kõik need omadused, mis kuuluvad deemoniks olemise juurde. No body, no soul. Just fear, hate and darkness.
Silmad kuult tagasi noormehele suunatud, olid need uuesti punased. Deemon tunnetas musta aurat mehe ümber, mis tähendas, et ta pidi olema tihedalt seotud pimedusega. Ning selleks on üht vaja, et teist tunda.
"Sa ei näe eriti üllatunud välja. Teistsugused pole sinu jaoks eriti uudsed seega? Seega sa oled vanem kui mõnikümmend aastat," arutles ta vaikselt endamisi, tõustes püsti. Tüdruk polnud kuigi pikka kasvu, kuid sellegi poolest ei pidanud ta noormehele alt ülesse vaatama.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 17, 2011 16:45:26 GMT 2
OT: Sel juhul küll.
Kuna tüdruk Roberti küsimusele ei vastanud, ei vaevunud ka tema midagi selle peale ütlema, et mida ta seal teeb. Ta muigas jahedalt, kui tüdruku järgmist juttu kuulis. "Kas ma peaksin olema üllatunud?" küsis ta veidike ükskõikselt, kui siiski omaette kulmu kortsutas, aga mitte järjekordse tüdruku silmade värvi muutumise peale, vaid selle pärast, et üks vaimudest nõudis elavalt tema tähelepanu ning rääkis talle päris huvitavaid asju. Nii et Roberti käsutuses olid vaimud, keda tüdruk ega keegi tema sarnane pole ära viinud? That's interesting. Kindlasti võib nii mõnigi tema peale pahane olla. Just nendest ära viijatest. Enda vanuse kohta käivaid lauseid noormees ei kommenteerinud.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 17, 2011 20:12:36 GMT 2
"Noh, ütleme, et ma olen harjunud sellega, et kui inimesed näevad mind punaste silmadega, siis rünnatakse mind puust vaia ning püütakse maha lasta. Seega jah - ma olen üllatunud," lausus Judith punased silmad noormehelt pargile viies. Lehtpuude hõbedased latvad liikusid kergelt, kui tuul mööda neid tantsis.
"Kuid samas nähes sind ümbritsevat aurat, siis ma ei ole üllatunud," viis deemon punased silmad tagasi noormehele. Hetkeks jälgis ta ka vaime, kes oleksid just kui noormehe kõrval seisnud, aga kuna nende aurad olid nõrgad ja peaaegu nähtamatud, siis jäi üle vaid see, et nad on noormehe seas. "Mida nad sulle huvitavat ka räägivad?" kergitas ta üht kulmu.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 18, 2011 17:22:36 GMT 2
Robert oli teadlik, et hinged ka temast väljaspool käivad, nad lihtsalt on alati haldja kontrolli all, ega saa põgeneda. Kuid see, et nad tihti ära on, näitab teistele, just sellistele, nagu too neiu, et Robil on võimeid. "Sinust," vastas Robert ausalt, leidmata põhjust valetamiseks. Jah, vaimud endiselt rääkisid tüdrukust, arutasid tema elulugu ja kõike muud.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 18, 2011 18:03:35 GMT 2
Judith oli seda isegi arvanud, et nad selle peal väljas on, küllap seepärast ta lasigi neil enda peas tuhnida. Mis deemonil ikka varjata on. Tema seisund sellest hullemaks minna enam ei saa. Ning ega deemoni nimega käibki halb kuulsus kaasas.
"Ma ei teadnudki, et ma nii põnev isiksus olen," muigas tüdruk kergelt kulme kergitades. Keegi polnud iial tema minevikus sorinud uudishimu pärast, tavaliselt on see ikka kas kogemata või siis vajalik enda lõpetamata töö jaoks.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 18, 2011 19:50:49 GMT 2
"Piisavalt. Juhuslikult viibivad siin praegu ka mõned hinged, keda sina kätte saanud ei ole... see on juba huvitav," ütles Robert rohkem nagu muuseas, kui nendega, täpsemalt nende kaheksaga, rääkis. Mõtetes loomulikult. Tundus, et nemad olid praegu küll vägagi rahul, et ei pidanud kusagil põrgus põlema, vaid said Robertiga rahulikku elu elada. Kui armas.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 20, 2011 20:53:41 GMT 2
"Kahjuks esitad sa kaebuse valele inimesele. Hingede maha jätmine kuulub reaperite töökohustuste hulka. Ma olen ainult see, kes teeb ahnete inimestega lepinguid ning hiljem nende hinge järele läheb," lausus Judith järsult. Talle ei meeldinud, et kõiki deemoneid seotakse hingede ära viimisega. Sest see polnud lihtsalt nii. "Mida nad minust räägivad ka?" küsis neiu, viies silmad noormehelt hingedele. Ta vaatas igale vaimule eraldi otsa, mis pani viimased kergelt kõhklema.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 21, 2011 13:31:33 GMT 2
"Las ma parandan siis enda sõnastust - siin on hinged, kes on sinuga lepingu teinud, kuid on endiselt siin," ütles Robert muretult. Küsimust kuulnud, kehitas ta õlgu. "Lahkavad su tegemisi, iseloomu, välimust... kõike üldiselt."
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 21, 2011 18:14:29 GMT 2
"Kõik hinged, kellega ma olen lepingu teinud, on kümme aastat hiljem välja otsitud. Nende keha on lõhki rebitud ja hing alla viidud. Mina teen oma tööd korralikult. Nad pole minu ohvrid. Küsi näiteks kaua nad siin olnud on," lausus Judith. Tema silmad püsisid hetkeks noormehel, kuid istus seejärel tagasi maha. Neiu silmad pöördusid peadselt aga edela suunas, mis jäi neiu parema õla juurde. Tema kõrvad tabasid tuttava heli. See oli June hellhound, kes oma perenaise juurde tõttab.
|
|
|
|
Post by Robert Shire on Feb 22, 2011 17:36:31 GMT 2
Robert vaikis mõne hetke, ning naeratas siis kergelt. "Kõige vanem on siin juba olnud rohkem, kui viiskümmend seitse aastat. Ning ta on täiesti kindel, et see olid sina," ütles poiss vaevumärgatava lõbususega. Shit happens, eksole.
|
|
|
|
Post by Judith Dark on Feb 22, 2011 21:39:24 GMT 2
"Või et 57 aastat?! Sa võid talle edasi öelda, et ma tulin siia alles kuskil 10 aastat tagasi. Minu nn jahimaa oli enamasti Ladina-Ameerika või Aafrika alad," lausus Judith enda punased silmad tagasi Robertile tõstes. Ta silmitses noormeest hetkeks, pigem küll hingi tema kõrval ning viis siis pilgu tagasi kuule. "Aga ma tean, kes nad siia jättis," lisas ta peadselt, viies pilgu tagasi noormehe kõrval olevatele vaimudele.
|
|
|
|
Post by Caroline Stifler on Feb 24, 2011 17:51:25 GMT 2
Caroline ehmatas kui kuulis kellegi hääli kauguses rääkimas ta peitis ennast lähema puu taha ja istus sinna toetades selga vastu puud , ta vaatas igatsevalt kuu poole ja ohkas , ning mõtles endamisi ´´Loodan et nad mind ei märka´´.Ning siis ohkas jällegi.
|
|
